Blogi > Marliis postitused

RAAMATUARVUSTUS: Mina, vandersell. Lõuna-Ameerika päevik
Liis Kängsepp „Mina, vandersell. Lõuna-Ameerika päevik“ Kirjastus „Pegasus“, 2009
Postitas Marliis , 22.01.2010              Vaadatud (554)
(Raamatuarvustaja hinne)

Liis Kängsepa teine raamat “Mina, vandersell. Lõuna-Ameerika päevik” jätkub sealt, kus lõppes esimene raamat “Minu Argentiina”. Raamatu algus on paljulubav. Siiras jutustus sellest, kuidas aasta kodus olnud, otsustab rännumees uuesti asjad pakkida ja teadmata ajaks tagasi Lõuna-Ameerikasse pöörduda. Kuid nüüd on siht kõrgem ja eesmärgiks läbida neli riiki: Brasiilia, Boliivia, Argentiina ja Tšiili. Kui natuke nuriseda, siis ehk selle üle, et nii suurte riikide kirjeldamiseks oleks rohkem mahtu vaja. Raske on hoomata, kus rännumees juba oma reisiga on ja miks kõigest nii vähe juttu tehakse. Samuti tabab lugejat paljudes kohtades äratundmine, et sellest olen ma juba varem lugenud − kas see on nüüd esimese raamatu meenutus või kordub sama asi. Rohkem oleks oodanud ehk nähtu analüüsi või kirjeldusi. Näiteks jääb väga kriipima koht, kus kohatakse kahte eestlast, kes pikemalt Lõuna-Ameerikas elanud. Vägagi oleks tahtnud teada, kuidas nad sinna sattusid ja kuidas on kohalikku ellu sisse elanud. Delikaatselt minnakse sellest teemast aga mööda.

Nauditavaks teevad raamatu pisiasjad, mis aitavad paremini mõista kirjeldatavate kultuuride omapära, olgu selleks siis tunnihotellid noortele või iluoperatsioonid, mis ei ole tabuteema. Vürtsi lisavad lood Ober-Hausi omaniku Paul Oberschneideri külastamisest tema piimalehmafarmis.
 
Kuigi mulle isiklikult meeldis esimene raamat rohkem, oli teinegi siiski mõnus ja ladus lugemine. Hindan aurori kaasakiskuvat kirjutamisstiili, mis tähendab seda, et raamatut ei saa käest panna enne, kui see on lõpuni loetud.
 

RAAMATUARVUSTUS: Anne Veesaar. Elus, see on kõige tähtsam!
Helen Eelrand „Anne Veesaar. Elus, see on kõige tähtsam!“ Kirjastus „Fookus Meedia“, 2009
Postitas Marliis , 22.01.2010              Vaadatud (492)
(Raamatuarvustaja hinne)

Anne raamat on siiras. Ta on avameelselt kirjutanud oma lapsepõlvest, meestest ja tööst. Ka lavakunstikoolist, millest õnneks ei manatud järjekordset pilti kui elu tippsündmusest ega hakatud pikalt heietama.

Raamatu keel on ladus, mis teeb sündmuste jälgimise äärmiselt nauditavaks. Kõige enam meeldib mulle raamatu juures tõik, et ma ei pea kasutama kujutlusvõimet selleks, et raamat minu jaoks elaks. Mulle meeldib, kui sündmusi ja tegelasi on kirjeldatud nõnda, et lugeja ei saa kohe kuidagi jääda külmaks. Just mälupildid lapsepõlvest ja noorusaegadest soojendavad südant.
 
 
Raamatut lugedes ei teki kahtlustki, kui elavalt saab endale ette kujutada seiku, kuidas isa sokutas viisipidamatu Anne muusikakooli või kuidas klassi popima poisiga kohtamas käidi. Raamatule on ette heidetud pinnalisust liigse positiivsuse tõttu, aga just selline Anne on. Lõpmatult siiras ja heatahtlik. Ehk vajaksimegi praegusel raskel ajal rohkem selliseid mõnusaid lugemishetki, et järgmisel päeval jälle vapralt iseenda raskustele vastu minna.
 
Raamatu lugemise järel tekib soov ka ise parem inimene olla, võtta eluraskusi õppetunnina. Loota, et kui kuskilt sulgub uks, siis avatakse mujal aken. Selle raamatu võlu ongi ehk leida raskel ajal tuge kokkupuutest positiivsete inimestega ja nende oskusega hinnata elu kui õppetundi.
Märksõnad: elulugu

RAAMATUARVUSTUS: Raamat Siiditee Tuurist 2007
Peeter Vähi „Siiditeel“ Kirjastus „Pilgrim“, 2009
Postitas Marliis , 21.01.2010              Vaadatud (463)
(Raamatuarvustaja hinne)

Raamat on Siiditee Tuurist 2007, mille raames läbiti 86 päevaga seitse riiki: Hiina, Pakistan, India, Afganistan, Iraan, Türgi ja Süüria, peale nende veel piirkonnad, mis pole küll iseseisvad riigid, kuid mille elanikkond on selgelt määratletav etnilise kuuluvuse, keele ja kultuuri järgi (Uiguuria, Tiibet, Kashmir, Hunza, Punjab, Balochistan, Kurdistan).

Huvitavate maadega tutvumise kõrval, kuhu eestlasi ei satu just tihti, teeb sellest raamatust minu vaieldamatu lemmiku tõsiasi, et see on kirjutatud tõesti hästi. Nii head analüüsi pakkuvat ja sõnaosavalt kirjutatud reisiraamatut ei kohta just tihti.

Raamat on üles ehitatud minu jaoks ideaalselt. Põhiosa kuulub reisikirjeldusele. Raamatu siseküljel on väiksemas kirjas täpsem lisateave. Samuti on raamatus suurepärased pildid jooksvalt jutu sees, mis teeb jälgimise mugavaks, kuna pole kogu aeg vaja taga otsida viidatud pilti.

Raamatu autori lai silmaring, tolerantsus ja erudeeritus ning suurepärane analüüsioskus annab võimaluse süvitsi mõista minule nii võõraste kultuuride omapära. Imetlusväärne on anda seda kõike edasi lihtsalt ja suurustamata, mis jätab raamatu autorist sümpaatse mulje kogu teose vältel. Ümbruskonna, inimeste ja olukordade kirjeldused on nii elavad ja värvikad, et ei teki mingit raskust enda kujutlemisega samasse hetke.

Raamatu nüüdseks juba kaks korda läbi lugenuna jääb hinge vaid väike okas: mida küll kõike ei annaks, et saaks selliste inimestega ise kord midagi taolist läbi elada.

Raamatu välisilme jätab samuti laitmatu mulje, mis koos suurepärasele sisuga teeb sellest ideaalse kinkeraamatu. Usun, et sellise raamatu saamine ei jäta külmaks mitte kedagi.

Märksõnad: kinkeraamat, reisimine, Siiditee

RAAMATUARVUSTUS: Indrek Jääts "Aasia päevikud. Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani"
Indrek Jääts „Aasia päevikud“ Kirjastus „Pegasus“, 2009
Postitas Marliis , 20.01.2010              Vaadatud (670)
(Raamatuarvustaja hinne)

Pikkade sügisõhtute parimaks lugemiseks on minu jaoks alati reisiraamatud. Praegu loetav koosneb kahe reisi üsna detailsest ja päevikuvormis kirjeldusest. Need on reisid Põhja-Indiasse ja Lõuna-Hiinasse. Päevikuvormi kasuks räägib selle loo puhul võimalus kergelt haarata tervikut, samas aga kipub lugejat häirima vormiraamist tingitud teatav rutiin. Piinliku täpsusega antakse teada, kui palju miski öömaja- või söögikord maksis. Samuti ei paku lugejale eriti palju huvi üksikasjalikud heietused sel teemal, kuidas mingit vaatamisväärsust pildile püüti. Rohkem oleks lootnud ladusamat kirjeldust. Raamatu lugemist raskendab teksti kohatine kohmakus, raskepärasus. Lausete üleminekud on järsud ja pigem sobiksid akadeemilisse teksti kui mõnusasse õhtusesse lugemisse. Kohati tundub, et lähtutud on vaid Lonely Planeti soovitustest ega olegi tahetud püüda mõista India elurütmi omapära. Samas paistab, et reisiraamatu kirjutamist saab õppida, kuna teise reisi kirjeldus on juba elavam. Hindan julget pealehakkamist ja tahet kirjutada, kuigi ei söanda öelda, et kui kunagi peaksin Indiasse või Hiinasse sattuma, oleks mu reisikotis just see raamat.

Märksõnad: Hiina, India, reisikiri, reisimine

RAAMATUARVUSTUS: Rännak iseenda sisemuses
Brandon Bays „Laste rännak“ Kirjastus „Pilgrim“, 2008
Postitas Marliis , 06.01.2010              Vaadatud (349)

Mõned raamatud tulevad sinu juurde ise. Üks nendest on kindlasti Brandon Baysi “Laste rännak”. Pärast pikka ja alistamatuna näivat sügiskülmetust leidsin oma voodi kõrval lugemist ootavast raamatuhunnikust just selle raamatu. Päev varem olin läbinud koolituse samal teemal. Kokkusattumus tundus hämmastav.

“Laste rännaku” autor (ka “Rännaku” looja) psühhoterapeut Brandon Bays tutvustab oma raamatus silmapaistvaid ja inspireerivad tervendamistehnikaid, mis mõeldud lastele. Raamatu keskseks teemaks on tervenemine rännaku kaudu. Haigused tulevad meie minevikust, lahendamata probleemidest või hirmudest, mis on talletatud rakumällu. Tagasi neisse hetkedesse rännates ja talletatud mälestusi andestamise kaudu vabastades võimaldame oma kehal ja kogu olemusel hakata loomulikul teel paranema. Selle raamatu põhisõnumiks ongi andestamine: teistele, endale, elule.
Rännak kui protsess leiab aset inimese sisemisel maastikul, see on pealtnäha nagu vestlus, mille käigus otsitakse lahendusi minevikus lahendamata jäänud küsimustele.
Isegi kui suhtuda eelarvamusega ameerikalikku enesearengu õpetusstiili, pani raamat mind analüüsima sündmusi oma lapsepõlvest, neid, mille tulemuse ma olen enda jaoks püüdnud lahti seletada, aga mida ei ole suutnud andestada. Raamatu kõige tugevam sõnum seisnebki selles, et tervenetakse andestuse kaudu.
Peale raamatu lugemist olen lastega suheldes märganud seda, et mõistan laste maailma varasemast paremini. Eri emotsioone läbi elades püüan rohkem aega võtta, et välja selgitada lapse tundmusi tolle hetke läbielamisel ja järelduste tegemisel.

RAAMATUARVUSTUS: Raamat maast, kus ilm võib olla veel hullem kui Eestis
Tarvo Nõmm „Minu Island“ Kirjastus „Petrone Print“, 2009
Postitas Marliis , 10.11.2009              Vaadatud (854)
(Raamatuarvustaja hinne)

Iga raamatu lugemist alustades on mul mingid ootused või eelinfo, miks ma seda kindlasti lugeda tahan. Islandi-raamatut ei osanud ma endale kuidagi ette kujutada. Pean ütlema, et see on maa, millest ma ei tea mitte midagi. Minu ainuke kokkupuude Islandiga oli kunagi pärast gümnaasiumi Hamburgis elatud aasta (sellest on nüüd möödas tosin talve), kui alati peale küsimust, kust ma pärit olen, noogutati teadjalt, et jaa, Islandilt (saksa keeles on Eesti – Estland).

“Minu Islandi” peategelane on Eesti muusik, kes juhuse tahtel satub Islandile muusikaõpetajaks ja on seal elanud-tegutsenud nüüdseks juba üheksa aastat. Minu-sarja raamatute juures võlub mind just asjaolu, kui palju eri lugusid ja juhuseid inimesi maailma pillutab. Kindlasti on see lugu huvitav eelkõige sellepärast, et räägib loo sugugi mitte esimeses nooruses mehest, kelle pere jääb Eestisse. Kahjuks ei puudutata raamatus sõnagagi seda, miks selline otsus peres tehti ja kui raskelt sellised otsused ühes peres sünnivad. Raamatu algus on paljulubav: kirjeldatakse Islandi ajalugu ja rahva seas räägitavaid legende. Eriti meeldis mulle lugu sellest, kuidas kehvemad meremehed jäid aegade alguses merehaiguse tõttu Fääri saartele. Raamatus on palju räägitud ka Islandi looduse eripärast ja keerulistest talveoludest. Vahest on isegi kahju, et raamatu autor ei ole seal kunagi suve veetnud ja seega jääb lugejat kokkuvõttes kummitama lugu maast, kus valitseb vaid kehv talveilm. Raamat oli siiski huvitav, kuigi ise oleksin tahtnud ehk rohkem süvenemist Islandi inimesesse. Kui loodusest ja söögist on antud ammendav ülevaade, siis Islandi inimesest, tema eripärast ei saanud ju tegelikult midagi teada. Samas ehk oleks ühelt mehelt liiga palju nõuda inimsuhete analüüsi. Usun, et raamat on ideaalne külmadeks talveõhtuteks, mil saab vaikselt heameelt tunda, et kuskil võib ilm veel hullem olla kui Eestis.

Märksõnad: Island

RAAMATUARVUSTUS: Kui suur peab olema armastus, et talle järgneda maale, kus tuleb alustada kõike otsast peale?
Kristiina Praakli „Minu Itaalia“ Kirjastus „Petrone Print“, 2009
Postitas Marliis , 09.11.2009              Vaadatud (1195)
(Raamatuarvustaja hinne)

Olen enda jaoks selgeks saanud, et Minu-sarja raamatud, kus toredad Eesti inimesed jutustavad oma loo välismaale elama minekust, on minu jaoks olulised kahest aspektist. Esimesel juhul on see tohutu äratundmisrõõm, kui ma loen, et teisel inimesel on olnud võõrasse kultuuri sisse elamisel samad mured mis minul endalgi kunagi teisel maal elades. Mingisuguste mõtete või tajumuste äratundmine, mida ma olen ise välismaal pikemalt elades tundnud. Teine pool, mis raamatut lugedes köidab, on igatsus olla niisama julge ja proovida elu teisel maal. Usun, et selle sarja raamatute lugemine aitab rahuldada iga inimese sisemuses peituvat tahet reisida ja vaadata, kuidas teised elavad. Kas või natukeseks. Sest raamatud on kaasahaaravad ja kergelt tekib tunne, nagu elaks seda elu ise.

“Minu Itaalia” puhul oleks ehk sobivam pealkiri olnud “Minu Genova”. Sest nagu ikka, ei pruugi ühe suurlinna tegemised ega toimetused peegeldada terve maa omapära. Kindlasti on aga ka nüansse, mis paljudele itaallastele ühesugused. Raamatu teeb sümpaatseks autori püüe kirjeldada asju nii, nagu need olid. Autor ei karda rääkida sisseelamisraskustest ega äpardustest, ja just see teeb ta lugejale südamelähedaseks. Samuti on autor küllaltki julgelt ja avameelselt rääkinud oma suhtest. Ta on avameelselt arutanud nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte kooselust teiselt maalt pärit inimesega. Mulle meeldis ka autori valitud viis tuua sõprade najal oma isiklikke näited selle kohta, millised on suhtes üles kerkinud probleemid ja need jutud, millest põhiliselt räägitakse. Raamatu kõige suuremaks pärliks on ehk just väga hästi kirjeldatud raskused, mis ootavad noori ees nende karjääriteel – kui keeruline on noortel saada “jalga ukse vahele” soovitud ametis, olgu selleks välisteenistus või karjäär ülikoolis. Samuti pani mõtlema analüüs, miks noored itaallased elavad kaua kodus või miks lapsesaamine on luksus. Isegi kui lugeja seda kõike enne teadis, on sellest lugemine isiklike näidete puhul hoopis midagi muud. See ei ole lihtsalt teadmine, vaid sa mõistad, miks asjad on nii. Selle kõige taustal võid ehk kuskil sisimas tunda rahulolu, et vast ei olegi Eesti elamiseks see kõige halvem paik. “Minu Itaalia” on kindlasti väga tempokas lugemine. Eriti tuulistel sügisõhtutel või külmadel talvedel on mõnus lugeda suurepärasest Itaalia ilmast ja nautida meeliköitvaid Itaalia toidu kirjeldusi. Samuti on see väga armas raamat: lugu suurest armastusest. Mis võiks sombuste sügisilmade aegu veel paremini hinge soojendada?

Märksõnad: Genova, Itaalia, Minu sari

RAAMATUARVUSTUS: Raamat maast ja inimestest, mis on nii ligidal ja samas nii kauged
Kaja Saksakulm Tampere „Minu Soome“
Postitas Marliis , 12.10.2009              Vaadatud (964)
(Raamatuarvustaja hinne)

Mina olen suur „Minu“ sarja fänn. Alguse sai see Epp Petrone enda Ameerika elust kirjutavast raamatust. Minu rõõmuks on uusi sarja raamatuid ilmunud tihedasti. Ma isegi ei oska seda fenomeni lahti seletada, miks nad mulle meeldivad. Osaliselt on see seotud kindlasti sellega, et sa näed, kui palju toredaid Eestlasi tegelikult olemas on, kellest sa ehk muidu ei teaks midagi. Teine osa, mis kindlasti lummab antud raamatutes on see tekkiv side, mis areneb teise inimese elust lugedes. Ma lähen tegelase ellu nii sisse, nagu elaksin seda elu ise. Ehk sellepärast mulle meeldibki neid õhtuti, peale pikka tööpäeva lugeda. Kergesti endasse haarav lugu viib mõtted kõigest muust eemale. Võib-olla kunagi pisut mõtlematult kirjutasin, et need raamatud on sobivad õhtujuttudeks. Tookord jäi see mõte rohkem lahti selgitamata. Mõeldud oli see positiivses mõttes. Võtad raamatu õhtul ja unustad kõik argimured. Lähed täiesti teise maale ja teise inimese ellu.

Minu Soome“ on seni loetud sarjast ehk kõige eristuvam. Seda eelkõige oma sügavusega. Paljudele nähtustele ja käitumistele on autor otsinud põhjuse, et miks see ikkagi nii on. Näiteks rabas mind sellel aastal jälle pikemalt väljaspool Eestis elades teadmine, et lõunamaalaste põhilised naljad Eestlaste üle käib meie aegluse kohta. Olin siiralt üllatunud ja mõtisklesin nädalaid selle üle, miks või kust see tuleb. Kaja lahendas selle probleemi minu jaoks lihtsa kergusega. Seda tulenevalt Soomlaste eripärast, et nemad ka ei torma ega rahmi tühja, sest külmal ajal tuleb enda energiat säästa. See lihtne selgitus mul endal tookord pähe ei turgatanud. Kindlasti on selles oma sügav tõde sees.

Teise asjana, mis mulle väga meeldis on just Soomlaste ja Eestlaste erinevate käitumiste analüüs. Tundub, et me oleme ju nii lähedased, aga ikkagi nii erinevad. Selle mõistmiseks pead sa aga süvenema maa ajaloolisse ja looduslikku eripärasse. Pisikesed võrdlused näiteks Eestlaste puu austamisse või Soomlaste metsa lembus on ehk raamatu kontekstis pisike nüanss, aga minule pikaks ajaks kummitama jäänud mõttetera. Just see teebki selle raamatu minu jaoks nii väärtuslikuks. Palju pisikesi mõtteid ja detaile, mille üle jään veel kauaks mõtisklema.

Eriliseks teeb selle raamatu ka kindlasti see, et autor on jätkuvalt seotud ka Eestimaaga. Seda armast kodumaa igatsust on kokku võetud ilusa lausega: „Kummaline on, et pikka aega kodust eemal olles hakkad koduste asjadele vaatama hoopis teise pilguga – tabama nüansse, millele enne tähelepanu ei pööranud, märkama detaile, mis kodus olles kunagi silma ei hakanud.

Raamatu tegi minu jaoks ka väga huvitavaks kirjeldused Soome ülikoolist, kus autor töötab. Võrdlused, kuidas käib õpe seal ja meil. Samuti sisemine läbisaamine erinevate inimeste vahel. Kuidagi rahustav on kohe lugeda, et töötad, kus sa töötad – mured on kollektiivides ikka samad. Lihtsalt inimesed, lähtuvalt oma taustast, lahendavad neid erinevalt.

Samuti meeldis mulle raamatu juures ilusate Soome maastikkude ja ilma eripära kirjeldused. Olen vist viimane eestlane, kes ei ole Soomes käinud. Ammu on südamesopis soov minna seda maad avastama, just tema looduse pärast. Nüüd peale raamatu läbilugemist on kindel plaan see teekond ette võtta ja seda septembri viimasel nädalavahetusel, kui sügisvärvide mäng pidi eriliselt ilus olema.

Minu Soome“ on tõeliselt muhe lugemine. Sõna, mida autor ise kasutab mitmel korral asjade kokkuvõtvaks kirjelduseks.