Harva kohtab majandusteadlasi, kelle perekonnanime esimest tähte oleks võimalik hääldada vähemalt keskmise suurusega tähena, kasutades julgelt avatud suud, mitte pobiseda nagu piletikioski taga pihku taguv ja asjatult pauku ootav mupo. Niisiis on Oxfordis välja karanud sell, kes räägib selgel sõnal, et kuuest miljardist maakera rüüstavast tolgusest on 1 miljard eriti vaesed, vaesemad kui Heimar Lenk, kes pedereeris küll kusagil Delfi eksperimendis terve tonniga kuu aega, aga sõi ikkagi heimarlengilikult ärateenimatult hapukapsaid nagu ahne kröösus ja kes eputamise eest vaesuse skaalal tuleks lihtsalt jalaga hingedelt maha lüüa nagu labane võilao uks. Collier üritab aru saada, miks terve miljard neegreid kunagi rikkaks ei saa, millised on nende neegreid sisaldavate riikide põhilised lõksud kuhu vajutakse, tutvustab riikide direktorite alatuid meetodeid kodanike koorimisel ning ei anna – erinevalt igast muus bestsellerist – meile kellelegi õnneks isegi raamatu lõpu poole üldse lootust.
Tõsi, Collier kui inimlik autor üritab siiski välja selgitada vahendit, mis kõlbaks vaeste aitamiseks, aga ega seda lihtne teha pole, kuna kohalikud savisaared söövad kogu toiduabi ära, ajavad üksteise otsa seitse pintsakut ning müüvad ülejäänud pasa kas naaberriigi keskmikele või oma vaestele, saates nad sedasi lõplikusse võlaorjusse. Jah, möönab Muld, see on muidugi ebaõigalne – ega iga kord igat paksu ka üks lauana loll rahvas pole ära teeninud, aga et targem segment põgeneb paksude eest alati riigist minema, jääb järgi idiootidest koosnev punt pööblit, kelle puhul pole isegi ajupesuga vaja vaeva näha, kuna antud organ puudub. Eestis elavad sellised tavaliselt Lasnamäel, Kohtla-Järvel ja veel ühes kohas, mille nimi ei meenu, aga siin ei moodusta nad õnneks enamust. Meil on, jumal tänatud, lisaks paadunud idiootidele ka palju tavalisi ohutuid lolle, kes seda kurba pilti tasakaalustavad ja tiba paremaks muudavad. Peale selle kuulub Eesti enivei maailma rikkamate riikide hulka. Kes vastu möliseb, selle saadame proovireisijana Burkiina Fasosse või Nigeeriasse brikettide juurde unistuste elu maitsma.
Collier möönab paljusid möödalaskmisi, mida niiöelda rahavoogude ümberkorraldamisel toime pannakse. Üks ilmne totrus on igasugune välisabi, sest juba siis, kui ruberoid kougib abikastikesest välja esimese maika, kaob tal igavesti himu tööd teha. Mis mõte on perset pühkida, kui valged saadavad uued püksid? Ja selline mõte halvab ka kogu ekspordi – isegi siis kui kohalikel pole eksportida midagi muud peale oma sita. Vale on ka arvata, et kui Bono annab kusagil 45. maailma heaks paar staadionikontserti ja käib Obama juures palvehelmeid sõrmitsemas või Vatikanis paavsti rüüd ilastamas, ilmub Senegali niki-näkile ootamatult võileiva peale vorst. Ei ilmu. Bono sõbrad, valgetes ülikondades neegrid, söövad selle enne ära kui loll iirlane silmagi pilgutada jõuab.
Collieri raamat räägib lõksudest, mida me ise üles seame ja kuhu pole kellelgi liiga keeruline kukkuda. Igas riigis on poliitikuid, kes silmad punnis mõne sellise poole tüürivad. Meil ka. Reiljan tõmmati küll võrgust välja, aga tulevad uued ja jäävad ka vanad ning andekad.
