Žanrimääratluselt on "Linnusild" kõige täpsemalt ehk fantastiline kriminull. Hoogne, lustakas, muinasjutuline, naljakas. Kohati eruditsiooni ja sygavmõttelisusega flirtiv, end sellega siiski suuremat koormamata. Eestis on Hughartit ja ta teost võrreldud ysna mitmesuguste autorite ja tekstidega: Tom Stoppard, Terry Pratchett, Viktor Jerofejev, parun Münchhauseni lood, "Tuhat yks ööd"...

Mõnigi arvustaja kiidab raamatut taevani: vapustavalt hea krimilugu, pingeline, mytoloogiakyllane ja asjatundlik. Viimase seletuseks tuuakse, et Barry Hughart veetis USA armees teenides mitu aastat Jaapanis (teistel andmetel Korea demilitariseeritud tsoonis). Muidugi, kes elab Jaapanis, tunneb Hiinat, ja kes elab Hispaanias, tunneb Soomet. Mis seal ikka vahet, kontinent on ju yks.

Ei, ega see asi nyyd nii hull ka ole, kuid ylivõrded hoiaks ma ikkagi mõne...

Kuna Zelazny teine rännuraamat "Needuste allee" tõlgiti eesti keelde juba jupp aega tagasi, meenutab "Teemärgid" eesti lugejale mõistagi toda. Aga ega Amberi sarigi oma keeruliste intriigide ja muutlike maailmadega siit kaugele jää.

Eesti blogikriitika ei ole "Teemärke" eriti omaks võtnud ning paberkriitika ei tee temaga yldse tegemist. Ingliskeelsedki väljaanded olla juba mõnda aega tagasi otsa lõppenud. Pole põhjust imestada, olen isegi Zelaznylt tugevamaid lugusid lugenud. Samas, nõrk ta nyyd ka ei ole. Et autor mängib lõbusasti narratiivi struktuuriga (ehk eestikeeli yteldes on jutu järjestuse pea peale pööranud), ei suuda mõnigi lugeja sellega kohaneda. Noh, vast võtab vähemalt mõni vanema põlve kirjandusteadlane taas yhe ulmeka kätte - vormieksperimente peetakse ju tihti kirjandusliku tõsiduse tunnuseks.

"...

Rabavalt mitmetahuline romaan sõja mõttetusest, inimlikust surmahirmust ja elu mõtte otsimisest on endiselt iga lugejat isiklikult kõnetamas. Kes raamatu kätte võtab, võib kogeda magus-pineva iroonia kõditust, sest kuigi autor osaleb küll ka ise pealtnäha kuulekalt sõjas, argielus ja surmas, paljastab ta samas visa järjekindlusega vahendeid, millega valitsus on inimesi sugereerinud sõda, argielu ja surma tõsiselt võtma, kartma ja pühaks pidama. Ta on lugeja ja propagandamasina vaheline agent, kes pöörab kaarte ja avab silmi. See USA-vastane iroonia on ka põhjus, miks sai võimalikuks raamatu avaldamine Nõukogude Liidus 1971. a ja miks oli nii vajalik anda välja kordustrükk aastal 2003. Kurt Vonnegut on end alati nimetanud humanistiks; ta pooldab eelkõige inimlikkust ja tegeleb selle avamisega läbi oma kirjutiste. Ehk on just see tõsiasi põhjuseks, miks „Tapamaja...

Lugema hakates oli kohe selge, et kirjastus Grenader on teinud väga hea valiku. Sest Otto Carius`e näol on tegemist mehega, kes teab, mida ta kirjutab. Just temasugused peaks vestma sellest, mis vanasti juhtunud on. Asjalikult ja ausalt. Mitte nii, nagu praeguseaegsed akadeemilised kirjutajad, kes näevad rohkem vaeva sellega, et kaitsta mingit oma kaheldavat kontseptsiooni, kui et avada võimalikult tõetruult ajastut, millest jutt käib.