Sellest raamatust käisid jutud juba enne ilmumist, kuna see oli võitnud 2008. aasta romaanivõistlusel teise koha (sj esimene olla jäänud välja andmata). Mida ma teadsin siis sellest raamatust enne lugemist? Vahetult kuuldud muljete põhjal – et suht igav oli ja kuskilt, et tegu olla “marquesliku maagilise realismiga”. Ses suhtes oleks mõistlik alustada nende märkuste kommenteerimisega.

Et igav? Ei julge sedasi öelda. Ma olen lugenud märksa igavamaid raamatuid, mis on igavad oma nürisuse tõttu ja seetõttu pooleli jätnud. Selles raamatus püsis kogu aeg mingi pinge ja tahtsid nagu lausa edasi teada, kuidas kõik võiks lõppeda. Samas – midagi ju õieti ei juhtunud ka, tegemist oli omalaadi kulgemisega. Väga Raua Vend tuli meelde – seal ka keegi midagi ei teinud, aga pahad said oma karistuse kuidagi voolavalt ja niisama kätte. Siin päris nii ei olnud, “kõik pahad ju surma ei saanud” ( ). Vaatan, et ka Toomas Vint on kirjutanud, et “kangastus mällu eelkõige Baturin ja siis veidi häirivalt Rein Raua „Vend“.” Mulle tundub, et ma olen Vindiga üldse sageli ühte meelt ja iseenesest on lihtsalt vaieldav, kas see Raua meenumine oli häiriv asjaolu või mitte. Sest kui tunned plagiaaditunnet, siis muidugi häiriv, samas millegi positiivse meenutusena siiski ju tore. Ja eks see Baturin ka meelde tuli – selline romaaniks vormitud luuletus mingitpidi, keeleuuenduslikku oli vähem. Või nagu Vint kirjutab: “Märksa hiljem näis, et Piir miskipärast matkib või isegi parodeerib mõlema autori vigasid.”

Et maagiline realism? Minu arust ei olnud seal maagilist realismi kuskil. Pigem, nagu eelpool öeldud, romaaniks vormitud luuletus (mida autor ka ise intervjuus räägib – juba esimeses vastuses), mis iseenesest kiikus oma sisu mõttes äärmise realismi piirimail, maagilisust tõesti minu hinnangul ei olnud. Luule ei ole maagia. Ka selle loo oleks võinud kirja panna nagu Tarmo Tederi Vanaisa tuletorni – sisuliselt oli Tederi puhul seda sisemist potentsiaali rohkemgi, aga vormiliselt ei passinud mulle eriti kuidagi. Liblikad janus oli oma sisult piiratud ajaliselt lühikese perioodiga ja tegevustikku, nagu öeldud, õieti ei olnudki. See väike, mis oli, on ju tegelikult oma olemuselt suht labane – truudusemurdmine, poliitpidu, sissemurdmised, autoavarii, tapmiskatsed ja tapmised, lahkuminek ja oma tee leidmine…. (seda kõike erinevate tegelastega juhtunust). Isegi seebilik element oli sees – selgus, et üks tegelane oli teise tegelase ema. Tegelaste arv oli suur, kuid siiski vähemalt piiratud. Tegelasteks olid

Eesistuja

Viimane Kamassitar

Juhatuse esimees

Supermodell

Literaat

Blondeeritud Naine

Keemik

Suur Hiko (väike poiss)

Paps

Kaardimoor

Tõmmu tütarlaps (väike laps)

Hõimupealik

Veemees

Töötu Noormees

Nonäed, oligi palju. 14. Kui nüüd eelnevalt kuuldud müüdid ümber lükatud said, paneks mõne rea veel niisama ka lisaks.

Sest vaatamata kõigele eelnimetatule, mis peaks vaat et tekitama tunde imelisest raamatust, ei saa ma kahe käega alla kirjutada, et see seda päriselt ka oli. St. täpsustagem – et see igati minu maitsele oleks vastanud.

Keelekasutus oli rikkalik, tõesti plusspunktid. Ma naudin sedasorti kirjeldusi nagu näiteks:

"Mees lasi pilgu üle õue ja maja libiseda. Milline vaikus! Kõik oli tardunud, sissepoole pööratud, elav ja rahutu. Põõsapuhmad kandsid õite asemel kuivi krõbisevaid kõtru, puulõhkumispakud ja tööriistad ei mäletanud enam möödunud suve askeldusi. Korvipajud, näe, juba pikad, hernekärbiste kimp veel kuuri alla viimata. Väike peenramaa taamal näis tühi nagu vana naise süli. Ent see oli püha kõledus, milles võis armastada omaenda tulevast vanadust. Kaugel hõiklesid tasa linnud. Ploomilehed kiirgasid sügispunast – riivad neid, juba varisevad, tõstad oksi näo ligi kui lilli. Kuidas väljendada oma tänu kodu vastu, küsis Keemik endalt juba sajandat korda, ega otsinud vastust. Kõndis vaid läbi iga puu ja põõsa aias, puutus põsega, paitas sõrmeotstega, sosistas midagi, peaaegu nuttes õrnusest sügise vastu." (lk. 91)

Peatükke oli kokku ainult 6, kuigi sisuliselt koosnes peatükk paljudest lühematest peatükkidest ehk piltidest, mis oleks võinud vabalt olla eraldatud ka vahedega – aga ei olnud. Sellel oli võibolla mõni sügavmõtteline tagamõte, aga mina seda ei leidnud. Sest iseenesest need lood nii kenasti nüüd ka üksteisega ei põimunud. Algul tekitasid muidugimõista segadust ja tunde, justkui oleksid tegelased üksteisega mingitpidi (rohkem) seotud. Natuke seotud ju olid – Juhatuse Esimehe vastuvõtul käisid pea kõik vist – ja hiljem paarikaupa ka (sellest ka minu järjestus tegelaste nimekirjas).

Siis see liblikateema. Ma saan aru, et kogu raamat on mingitpidi liblikate elule ja nende püüdlemistele üles ehitatud, juhuslikkus, kulgemine (kuidagi zen tundus) – see selgub ju ka viimasel leheküljel.

"Väikesed janused loomakesed lendlesid jahedustõhkuva madala lohu kohal ning püüdsid oma imilonte elustavasse niiskesse pinda suruda. Liblikad tunglesid, trügisid, ronisid üksteise otsa, tõusid lendu ja kukkusid tagasi iseendist kobrutavasse valgesse pitsivahtu. Mitmed said hukka ning nende liikumatud kehakesed, tolm tiibadelt pühitud, katsid liivast jalgteed. Ükski neist ei tundnud õnne valemit ega lahenduskäike. Aga nad teadsid vastust, kus olematu võis hetkega pöörata olevaks. Teadsid voolu, mitte lülisid, astmeid ega lugusid. Oli tasane sulandumine, imbumine, üleminek üha millekski muuks, milles ei tabanud enam ühtki algupära ega lähet. See oli kui varju liikumine seinal, pilvede vajumine silmapiiri poole – piisas vaid korraks pöörduda, kui enam ei tundnud kedagi ära." (lk. 247)

Ühesõnaga täpselt nii tegid ka kõik need 14 inimest raamatus. Ja ju siis selletõttu peavad need peatükid ka üksteisesse sulanduma, et oleks vool ja üleminek millekski muuks, mitte lülid, astmed ja lood. Või nagu kirjanik ise intervjuus ütleb (EPL 13/11-2009):

„Liblikad” on lihtsalt üks lugu. Mulle meeldib, kuidas bioloogid mõõdavad puisniidul ühe ruutmeetri ja vaatavad, milliseid taimi ja putukaid seal leidub. Ei küsi, miks just nii, miks just need, miks nii palju või vähe, kas oleks võinud ka teisiti olla, ei anna hinnanguid olenditele, kes seal sibavad. Ainult fikseerivad olukorra. Nii ka mina kirjutades. Lihtsalt üks tükike maailmast, voilà – sellised mutukad ajavad seal oma asju.”

Vaidleks kohe vastu ka, et bioloogid leiavad nähtavasti ühest kohast ka sarnaseid liike, aga siin olid need mainitud skemaatilised erinevad inimesed. Mitte et see muidu tähtis oleks, lihtsalt selle tsitaadi valguses.

Aga natuke lausa häiris liigne liblikametafoori ja sümboli kasutamine. (Nagu ma varem selliste asjade kohta olen öelnud – “õmblused on tekstist näha”). Papsi kireks on liblikad. Kui pisike tõmmu tüdruk haiglasse satub, räägitakse paberist volditud liblikatest – sadadest. Iga loodusvaate juures – liblikad. Kasvuhoones – liblikad. Okei. HarleyDavidsoni mootorrattal on mingi liblikakujuline spidomeeter või miskit. Blondeeritud Naine tunneb vabadusetunnet sõnadega “/…/nautis väikest elevustunnet kõhus,” mis on “liblikad kõhus” ümberütlemine teiste sõnadega. Mõnikord on hea asju pigem aimata, kui et need sulle ette ära kirjutatakse. Aga see on nähtavasti maitseküsimus.

Sisulises mõttes oli tegemist erinevate inimestega, kel kõigil erinevad elusaatused ja teed. Mõne omad viisid üksteisest lahku, teistel jälle juhuslikult kokku. (Sügisballi ta mõnes osas meenutas – vaatan, et ka Kaus kirjutab, et “Eks selline laad too paratamatultki meelde Mati Undi „Sügisballi”, eriti näiteks kohas, kus kaks tegelast satub omavahel kokku autoõnnetuse tagajärjel.”) Inimesed leidsid ennast. Oma tee. Oma kodu. Tegelikult nendest tegelastest olid kolm vähemasti erinevast rahvusest sünnimaast kaugel elavad inimesed (Hõimupealik, Kamassitar, Keemik) – kõigil oma tee (Keemikust oli juttu seoses sügise ja aia kirjeldusega ülevalpool tsitaadis). Mõni leiab enese ja näeb, kui halvasti ta inimestega on käitunud (Eesistuja, Juhatuse esimees, Literaat. Eesistuja vist suri ära ka?). Eks sellest ka taolised tegelaskujude nimed – ei viita otseselt inimestele, vaid tüüpidele. Sellest ka ehk kohatine skemaatilisus? (Sellest stereotüüpsusest kirjutab ka Kaus Sirbis ja ma olen mingis mõttes temaga täiesti nõus. Lihtsalt kui leppida sellega, et mingid stereotüübid seal on ja et see oleks justkui taotluslik.)

Koha mõttes on tegemist kujuteldava linnaga – algul tundus, et kõik toimub ümber pargi, hiljem tekkisid mingid suuremad asutused ja autosõidukaugused ka juurde. Ka koha mõttes olid tegelasteks ju vaat et üldistatud “park,” “raamatukogu,” “jõgi,” “haigla.” Aga kui tuli jutuks ka “vanalinn”, siis tundus, et kaldume pargi ümbert kaugemale. Kirjanik vastab intervjuus küsimusele, kas tegemist võiks olla Tartuga (minu arust oleks pigem mingi Türi olnud, kui ei oleks vanalinna ja haigla juttu sisse kirjutatud. Samas ei olnud konkreetne linn oluline – nagu ka tegelased olid skeemid): “Tsiteerin romaanis tõesti Tartu linna grafiteid, aga varjatult ka antiikkreeka epitaafe, vana-gaeli luulet ja paari zen-budismi baasteksti. Ilmselt ei tunne osa lugejaid neid ära, aga sellest pole midagi. Keegi ei keela stereoheli monofoonilisena kuulata.”

Lõppsõnana võiks siis ehk öelda, et eesti kirjanduspilti ilmestab tõesti. Seisukohta ei oskagi võtta – lugedes tundus, et ikka ei ole päris see, aga peale lugemist on tunne parem (Sageli on raamatutega nii, et lugemise ajal venib ja nagu ei ole päris see, aga hiljem jätab hea tunde.) Eks aja jooksul settib veel.

Birgitta Davidjants kirjutab positiivselt siin.