ARVUSTUS: Raamat maast, kus ilm võib olla veel hullem kui Eestis

Iga raamatu lugemist alustades on mul mingid ootused või eelinfo, miks ma seda kindlasti lugeda tahan. Islandi-raamatut ei osanud ma endale kuidagi ette kujutada. Pean ütlema, et see on maa, millest ma ei tea mitte midagi. Minu ainuke kokkupuude Islandiga oli kunagi pärast gümnaasiumi Hamburgis elatud aasta (sellest on nüüd möödas tosin talve), kui alati peale küsimust, kust ma pärit olen, noogutati teadjalt, et jaa, Islandilt (saksa keeles on Eesti – Estland).

“Minu Islandi” peategelane on Eesti muusik, kes juhuse tahtel satub Islandile muusikaõpetajaks ja on seal elanud-tegutsenud nüüdseks juba üheksa aastat. Minu-sarja raamatute juures võlub mind just asjaolu, kui palju eri lugusid ja juhuseid inimesi maailma pillutab. Kindlasti on see lugu huvitav eelkõige sellepärast, et räägib loo sugugi mitte esimeses nooruses mehest, kelle pere jääb Eestisse. Kahjuks ei puudutata raamatus sõnagagi seda, miks selline otsus peres tehti ja kui raskelt sellised otsused ühes peres sünnivad. Raamatu algus on paljulubav: kirjeldatakse Islandi ajalugu ja rahva seas räägitavaid legende. Eriti meeldis mulle lugu sellest, kuidas kehvemad meremehed jäid aegade alguses merehaiguse tõttu Fääri saartele. Raamatus on palju räägitud ka Islandi looduse eripärast ja keerulistest talveoludest. Vahest on isegi kahju, et raamatu autor ei ole seal kunagi suve veetnud ja seega jääb lugejat kokkuvõttes kummitama lugu maast, kus valitseb vaid kehv talveilm. Raamat oli siiski huvitav, kuigi ise oleksin tahtnud ehk rohkem süvenemist Islandi inimesesse. Kui loodusest ja söögist on antud ammendav ülevaade, siis Islandi inimesest, tema eripärast ei saanud ju tegelikult midagi teada. Samas ehk oleks ühelt mehelt liiga palju nõuda inimsuhete analüüsi. Usun, et raamat on ideaalne külmadeks talveõhtuteks, mil saab vaikselt heameelt tunda, et kuskil võib ilm veel hullem olla kui Eestis.