Olen enda jaoks selgeks saanud, et Minu-sarja raamatud, kus toredad Eesti inimesed jutustavad oma loo välismaale elama minekust, on minu jaoks olulised kahest aspektist. Esimesel juhul on see tohutu äratundmisrõõm, kui ma loen, et teisel inimesel on olnud võõrasse kultuuri sisse elamisel samad mured mis minul endalgi kunagi teisel maal elades. Mingisuguste mõtete või tajumuste äratundmine, mida ma olen ise välismaal pikemalt elades tundnud. Teine pool, mis raamatut lugedes köidab, on igatsus olla niisama julge ja proovida elu teisel maal. Usun, et selle sarja raamatute lugemine aitab rahuldada iga inimese sisemuses peituvat tahet reisida ja vaadata, kuidas teised elavad. Kas või natukeseks. Sest raamatud on kaasahaaravad ja kergelt tekib tunne, nagu elaks seda elu ise.

“Minu Itaalia” puhul oleks ehk sobivam pealkiri olnud “Minu Genova”. Sest nagu ikka, ei pruugi ühe suurlinna tegemised ega toimetused peegeldada terve maa omapära. Kindlasti on aga ka nüansse, mis paljudele itaallastele ühesugused. Raamatu teeb sümpaatseks autori püüe kirjeldada asju nii, nagu need olid. Autor ei karda rääkida sisseelamisraskustest ega äpardustest, ja just see teeb ta lugejale südamelähedaseks. Samuti on autor küllaltki julgelt ja avameelselt rääkinud oma suhtest. Ta on avameelselt arutanud nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte kooselust teiselt maalt pärit inimesega. Mulle meeldis ka autori valitud viis tuua sõprade najal oma isiklikke näited selle kohta, millised on suhtes üles kerkinud probleemid ja need jutud, millest põhiliselt räägitakse. Raamatu kõige suuremaks pärliks on ehk just väga hästi kirjeldatud raskused, mis ootavad noori ees nende karjääriteel – kui keeruline on noortel saada “jalga ukse vahele” soovitud ametis, olgu selleks välisteenistus või karjäär ülikoolis. Samuti pani mõtlema analüüs, miks noored itaallased elavad kaua kodus või miks lapsesaamine on luksus. Isegi kui lugeja seda kõike enne teadis, on sellest lugemine isiklike näidete puhul hoopis midagi muud. See ei ole lihtsalt teadmine, vaid sa mõistad, miks asjad on nii. Selle kõige taustal võid ehk kuskil sisimas tunda rahulolu, et vast ei olegi Eesti elamiseks see kõige halvem paik. “Minu Itaalia” on kindlasti väga tempokas lugemine. Eriti tuulistel sügisõhtutel või külmadel talvedel on mõnus lugeda suurepärasest Itaalia ilmast ja nautida meeliköitvaid Itaalia toidu kirjeldusi. Samuti on see väga armas raamat: lugu suurest armastusest. Mis võiks sombuste sügisilmade aegu veel paremini hinge soojendada?