Edgar Valteri intervjuuvormis elulooraamatu „Karid ja kõrgused“1. osa on mastaapne raamat, kuid teksti on selles parasjagu ja suurema osa lehekülgi hõlmab enda alla esinduslik valik Valteri joonistustest, karikatuuridest, graafikast ja maalidest.

Lugu algab traditsiooniliselt Edgari lapsepõlvest. Kogu raamatu käigus rõhutatakse, et Edgar oli ikkagi agulipoiss ja seetõttu justkui alamast klassist ning madala enesehinnanguga. Minu arvates tähtsustatakse aguliteemat üle. Kui Edgar oleks hukka läinud ja temast poleks saanud niivõrd tugevat kunstnikku ja hilisemat kirjanikku, siis oleks see aguliteema sage ülekordamine ehk põhjendatud, kuid antud juhul osutub see häirivaks.

Raamatu sisu on kaootiline, küsimused hüplevad siia-sinna. Kui juba vormi poolest niivõrd uhke raamat välja antud, siis oleks võinud ka sisu olla tugevamalt toimetatud. Või vähemalt oleks võinud intervjueerimine olla läbimõeldum. Originaalintervjuu kogu oma emotsioonide, naeru- ja mõttepausideta ei oleks ju kuhugi kadunud.

Ent kaootilisusest hoolimata vastab raamat kõigile küsimustele, mis selle lugemise käigus tekivad. Avaldan tunnustust, et põhjalikult on küsitud ja vastatud näiteks sellele, miks Edgar mõlemast oma abikaasast lahku läks ja miks tal endal lapsi ei olnud. Selgub, et Edgar tahtis tegelikult väga lapsi ja kahetseb, et ütles kunagi ära naabrimehele pakkumisest teha naabrinaisele laps, kuna soovis jääda truuks naisele, kes teda peagi maha jättis.

Edgar Valteri elu oli üsna värvikas – lapsepõlv n-ö agulis, elu Pika Jala torni ateljees, Kaug-Ida ekspeditsioon, puhkus Moskva loomemajas, elu Tuglaste naabruses jne. Ent tuleb välja, et kõige peamisemat rolli mängis Edgari elus joonistamine. Raamatu lõpuosas arutleb Edgar: „Ülepea olen ma elanud kuidagi poolautomaatselt, ilma pikalt vaagimata…/…/ Ja eesmärk on olnud ikka vaid üks: saada heaks kunstnikuks, kes oskab hästi joonistada, valdab sulge, pliiatsit, valitseb ka värve. Ja nii tekibki mul tunne, et ma olen lihtsalt üks uimane nähtus, kes on kõndinud elust läbi ilma selge pildita silme ees.“ (lk 179)

Kui inimesel on üks selge siht ees ja ta vankumatult selle poole pürgib, siis jõuab ta pärale. Raamat juhatab lugeja ühe kunstniku ja kunstiliikide maailma. Poleks varem osanud arvatagi, et keegi võib nii innukalt tahta kunsti teha, et ta januneb vahetpidamata materjali ja modellide järele, keda joonistada. Ei teadnud varem, mida kujutavad endast monotüüpia või diatüüpia. Silmaring avardus.

Nagu juba alguses öeldud, on „Karid ja kõrgused“ oma vormi poolest eelkõige kunstiraamat. 323 reprot annavad ilmeka pildi Edgari kunstnikuteest. Kui ma neid pilte poleks näinud, arvaksin, et Edgar Valter ongi eelkõige pokude ja naksitrallide joonistaja. Väga hea on ka see, et fotod raamatus on paigutatud kohtadesse, kus fotol olevast parajasti juttu on. See hõlbustab lugejal Edgari elukäigu ettekujutamist ning takistab kujutluspiltide eksiteele voolamist.