Mõne hetke jooksul polnudki Amy justkui tavapärases mõttes elusolend, vaid lihtsalt üks seosetu ja umbmäärane närviimpulsside surin. Siis juhtus midagi – nimelt tema silmad avanesid, kuid ta ei olnud veel jõudnud piisavale teadvuse tasemele, et seda ise hoomata. Peagi ta siiski mõistis – ta oigas ja tegi tohutu pingutuse, et ennast püsti ajada, kasutades oma käsivart kangina, aga käsi libises ja ta oli jälle pikali. Ja siis oli ta juba sedavõrd teadvusel, et sai aru – see, milles ta käsi oli libisenud, oli verelomp, ja see asi põrandal päris tema käeulatuses oli onu Arthur, kelle nägu ja kael…