Aino Perviku värskeim raamat on nauditav nagu alati. Kogumik lugusid veidratest tegelastest ühes väikeses veidras linnas. Igaühel on oma leivanumber – mida ilmekalt näitavad ka nende nimed – kasvõi härra PoleHullu ja preili RõõmuRikkuja. Ning nad kõik elavad NummiPea linnakeses, mille linnapeaks on Proua Kummipea ning keskne asutus on raamatukogu (sest ühes vähegi viisakas linnas on ju raamatukogu ometi olemas).

Tormilisi seiklusi siit otsida ei maksa – väikeses linnas kulgeb elu omasoodu. Küll on siin piisavalt karikatuurseid kujusid, jaburaid juhtumisi ja olukordi – igav ja ootuspärane see raamat küll ei ole. Ning nii mõnigi tegelaskuju tundub kahtlaselt tuttav, kentsakast nimest hoolimata. Võtkem kasvõi preili, kes ei suuda oma elurõõmu kuidagi taltsutada ning kuulutab seda valjult linnatänaval pasuna ja põhjakeeratud raadioga.

Muhe lugemine nii suurtele kui väikestele, eks igaüks leiab siit tasandi, millega suhtestuda. Enamus tegelasi on vaevlevad üksinduse käes, selles mõttes on tegu väga eestlasliku kogukonnaga. On ka häid kujundeid – näiteks üks punane kruus, mida kaks südamesõpra teineteisele aegade hämarusest on kinkinud – nii saab sünnipäevalaps ikka sünnipäeval juua kakaod värskeltkingitud kruusist. Minu üks lemmikuid on preili Juurdevõtliku ja Allavõtliku lugu – väga eluterve.

Raamat on Illustreeritud malbelt vaimukate portreedega Jüri Mildebergi pintslist.