Tutvustus
Me ei tea kunagi, kas me oleme teesklejad või päris. Mida see tähendabki - olla päris. Kas see on see, kui sul ei ole prekontseptsioone, vaid üksnes armastus selle vastu, mis sa teed? Kui nii, siis usutavasti oleme kõik teesklejad. Või peaaegu. Kirjutamine annab võimaluse olla sellest teesklusest hetkeks üle. Kirjutamises on vahel mitteteadlikku, vahel täiesti teadvustatud jõudu, et murda seda, mis oled varem välja mõelnud. Nii on vähemasti luule kirjutamisega.
Ja lõpuks on ikkagi vaid sõnad, mis suudavad luules päris olla vaid sel määral, kuivõrd nad ei osuta oma tavapärasele vastele. Mõistame maailma suuresti tänu sõnadele, aga küllap nad määravad meie mõtlemist niimoodi, et me sageli ei näe nii nende taha kui vahele. Mõisted kitsendavad maailma ja sedagi on tarvis: keegi peab ju maailma koos hoidma, olgu see pealegi siis keel. Luule vaatab oma parimatel hetkedel keelest läbi ja olemine muutub nähtavaks. Silmipimestavakski, nii et varsti jälle ei näe.
Loomulikult, oluline on ka see, et luule räägib lugejaga. Olgu ta tahe mis tahes, ta siiski kõneleb. Tahab midagi öelda. Ütleb oma olemisega sageli rohkem kui sõnadega - nagu inimesedki. Kõigile ja kõigiga ei saakski üks luule kõnelda: aga siis kõneleb ehk mõni teine. Loodan, et kõik lugejad leiavad muude asjade hulgas elus üles ka oma luule.
|
