Reisimine Aasiasse sisaldab endas tihti kirjutamata sõnumit kui ka soovi eemalduda materiaalsusest üleküllastunud reaalsusest. Raamatus „Minu Mongoolia“ kirjeldatud rännakud viivad autori sinise siidsalli maale ehk Mongooliasse. Kuigi nimetab autor Mongoolia teemalist reisikirja raamatuks armastusest, tekitas see siiski minus pigem küsimust, et kas kinnisidee mõnest inimesest on ikkagi armastus? Või omavad raamatus kirjeldatud armastus ja iha pigem seotust budismi nelja põhitõega kannatusest, sisaldades endas positiivset sõnumit vabanemise ja rõõmu suunas?

Tulenevalt sellest, et ma ise ei ole Aasias rändamas käinud, siis oli ka raamat Mongooliast minu jaoks äärmiselt põnev. Raamatust meeldisid autori võrdlused. Näiteks nimetas ta Tallinnat Lonkavaks linnaks või Ulaanbaatari kesklinna koduseks Narvaks või Jõhviks. Lisaks tekitas üllatust autori avaldus sellest, et reisimine Mongooliasse on kui rännak mõnda Nõukogude Liidu suurlinna aastasse 1986. Seega tulenevalt autori mõtisklustest, arvan ma, et Aasia sisaldab endas enamatki kui pelgalt palverändurid, kloostrid või tiibetihõnguline piirideta kulgemine. Lisaks pakkus raamat põnevat kaasaelamist autori ekslemisele lõputus kõrbes, hoides pidevalt „õhus“ küsimust – kas selline katsumus toob budistlike hoiakuid austavale autorile vastuseid tema sisemuses peituvatele küsimustele.

Arusaamatuks jäi siiski kuni raamatu lõpuni autori sisemised heitlused armastuse teemal. Nimelt jäi mulje, et autor aktsepteeriski piinarikast paratamatust eraldi eludest oma armastatud naisega. Seega peegeldasid autori mõtted armastuse teemal nii ebakindlust, hirme ja etteheiteid naise suunas, kellest ta ise ei suutnud kuidagi lahti lasta. Samas, sarnase käitumismudeli käes piinlevad meist paljud, kuna analoogselt autoriga jätame ka ise sageli armastatud inimese enda e-maili listi või mõnesse suhtluskeskkonda „vilkuma“. Miks? Lihtsalt igaks juhuks, et teada ja kontrollida, et Ta olemas on. Aga kelle jaoks?

Budismi õpetus ütleb: „Kannatusest vabanemine on võimalik läbi kannatuse ehk põhjuse kaotamise“, seega äkki teinekord on õigem lihtsalt lahti lasta, minna edasi ning hiljem heites pilgu Elu tahavaatepeeglisse, avastame, et mahajäetu muutub üha pisemaks, kadudes peagi lõplikult silmapiirilt.