ARVUSTUS: Elust Vahtralehemaal: Minu Kanada

Olles ise aastal 2007, kui ilmus esimene „Minu …“ sarja raamat, hiljuti Torontost Eestisse tagasi kolinud hakkasin mõtlema, millest mina oma raamatus kirjutaksin, kui kunagi avaneks võimalus oma Kanada elu kogemused paberile panna. Suur oli minu üllatus kui nüüd aastal 2010 ilmus Ene Timmuski sulest „Minu Kanada“ ja juba sisukorrale pilku heites tundus, et autor on oluliseks pidanud väga sarnaseid teemasid, kui mina tookord oma kogemustele tagasi mõeldes.

Kui pikisilmi oodatud „Minu Kanada“ lõpuks postkasti jõudis haaras mind tõeline lugemispalavik. Töö ja väikeste laste kõrvalt kulus kaks äärmiselt mõnusat lugemisõhtut, et kogu raamatus sisalduv info endasse ammutada. Ja pettuma ma ei pidanud – raamat oli suurepärane lugemiselamus, mis paljuski kirjeldas mu enese mõtteid ja tundeid, mida Torontos elades kogesin. Viimase leheni jõudes oli siiralt kahju, et raamat läbi sai …

Ene Timmusk immigreerus Eestist Rootsi kaudu Kanadasse aastal 1991."Minu Kanada" kujutab endast ülevaadet autori ja tema perekonna kohanemisest uues ühiskonnas. Teoses kajastatakse kõiki põhilisi teemasid, millega uuele kodumaale siirdunud inimesed kokku puutuvad. Uue elu alustamine võõral maal praktiliselt nullist on paras väljakutse ja on imetlusväärne kuidas autor sellega Kanadas suurepäraselt hakkama sai.

Mille lühend on OHIP? Milline on Kanada suurim linn oma seitsme tuhande ruutkilomeetrise pindalaga? Mida kujutab endast kanadalaste baby shower? Mis otstarbel kasutatakse seapekki vahtrasiirupi valmistamisel? Miks tuleb rahvusparki telkima jäädes toidumoon kõrgele puu otsa siduda? Need on vaid vähesed küsimused, millele seda raamatut lugedes vastuse saad. Lisaks kuuled Eesti paari teekonnast rendikorterist päris oma koduni; pikaks veninud tööotsingust, mis sai pärast ümberõpet positiivse lõpu; kuidas Kanadas eestlust säilitatakse ja palju muud põnevat.

Mis mulle „Minu Kanada“ juures enim meeldis? Eelkõige kirjapandu ehedus. Eestist Kanadasse elama asunuil keerleb elu tahestahtmata ümber Eesti Maja ja kohalike eestlaste. Autor ei ole idealiseerinud kohalikku elu vaid näidanud seda sellisena nagu see on. Erinevused vanade olijate ja hilistulijate vahel, aktiivne korporatsioonide tegevus Tartu College's, kodumaiste maitseelamuste otsimine eesti ja vene poodidest, kokkupuuted pesukarudega, ameeriklaste ja kanadalaste vahelised tögamised, matkad rahvusparkidesse jne on sealse elu lahutamatud osad.

„Minu Kanada“ on mõnusalt kerge lugemine. Positiivsus, hoolimine ja südamlikkus on need märksõnad, mis minu jaoks selles raamatus kõlama jäid. Soovitan seda raamatut kõigile, kes soovivad saada tõetruud pilti elust Kanadas. Minu raamaturiiulis leiab see teos püsiva koha ainuüksi sellepärast, et see aitab mu oma mälestusi Torontos elatud ajast värskena hoida.