Tõenäoliselt ma ei liialda, kui väidan, et sõna „moslem“ toob meie kujutluspilti sähvatused terroristidest (st kuritegevusest), naiste ahistamisest kui ka egoistlikest meestest, kes naudivad mitmenaisepidamist. Kuid kas olete mõelnud, et analoogsed kujutluspildid võivad kerkida ka siis, kui räägitakse eestlastest?

Raamatus meeldis autori äärmiselt põhjalik ülevaade moslemi kultuurist, inimestest, hoiakutest ja sealsest elust. Kas te olete mõelnud, et äkki moslemi naised soovivadki katta end, välistades sellega enda keha liigse eksponeerimise? Või äkki ongi õigem keskenduda pigem pereväärtustele mitte järjepidevale edasirühkimisele karjääriredelil? Ja, nii nagu kõik Eesti mehed ei ole üksteisega sarnased, siis äkki ei ole ka seda moslemid? Kuid et ka minu perekonnas on kokkupuuteid moslemi kultuuri esindajatega, siis tunnistan ausalt, et peale raamatu lugemist püüdsin heita kõrvale tänu ajakirjandusele kinnistunud hoiakud, andes sellega võimaluse mõista kui ka kuulata oma vestluspartnerit. Olen rõõmus et tegin seda, kuna tänu tolerantsusele vestluspartneri suhtes avardus oluliselt ka minu enda maailmapilt.

Lugedes raamatut häirisid kohati autori Eesti ja Maroko võrdlused kui ka hinnangud, ülistades nendes viimast ehk Marokot ja kritiseerides esimest ehk Eestit. Arvan, et kuna on tegu kahe täiesti erineva ühiskonna kui ka kultuuriga, on hinnangute andmine natuke ebaõiglane. Tõenäoliselt mängis nendes ka rolli autori liigne emotsionaalne seotus nii Maroko kui ka moslemi kultuuriga.

Nõustun, et tegelikkuses ei tohiks me teha kiireid järeldusi pelgalt emotsionaalsete kujutluspiltide järgi. Ütleb ju ka raamatu autor: „... väga palju oleme kinni oma harjumustes. Tegelikult aga on nii, et see, mis meile normaalne tundub, tundub võib-olla just enamikule maailma kodanikest ebanormaalne, ja vastupidi.“ Seega, kui soovid rohkem teada saada moslemi kultuurist kui ka usust, siis raamat „Minu Maroko“ sobib selleks väga hästi ja seda eelkõige tänu autori julgele ja värvikale kirjastiilile.