Ausalt öeldes ei tundnud ma varem järsult padu populaarseks saanud „Minu ...“-sarja vastu absoluutselt mitte mingisugust huvi. Võõraste inimeste (vabandust, amatöörlikud) kirjeldused võõrastest paikadest, mida ma kunagi külastanud ei ole. Mis neist ikka nii ammuli sui lugeda? Endalgi sõpru-tuttavaid nii Londonis kui ka Austraalias – kui reisimuljeid kuulda tahan, siis pigem ikka tuttavate käest, kas pole? Aga siis ühel hetkel ilmus Rein Siku „Minu Ugrimugri“.

Mis mõttes Ugrimugri? Ja veel suure algustähega. See ei ole linn, see ei ole riik ega ka mitte kauge võõras maa, mille elust-olust Eesti lugejaskonnale muljetada. Ugrimugri on minu jaoks senini ikka olnud väljend, mida ma kuulen pool pilkavalt pool arusaamatuses kasutatavat kui mainin, et õpin udmurdi keelt ja ersa keelt, kui ütlen sõpradele, et pole aega täna kokku saada, sest pean Fenno-Ugria majja jõudma või kui kuulan õhtul arvutist saami muusikat. Ja nüüd järsku ilmub selles samas „Minu...“-sarjas raamat pealkirjaga „Minu Ugrimugri“, autoriks ei keegi muu kui Rein Sikk isiklikult. Seda peab lugema! Muud varianti lihtsalt ei ole.

Raamatut postkastist leides ja kätte võttes tunnen ootusärevust, mida nagu ikka süvendab uue raamatu lõhn. Põnev-põnev, millest seal kaante vahel küll kirjutatud on? Esimeste lehekülgede järel saabub aga kerge hämmastus – hõimurahvaste kaart, keelepuu ja sissejuhatus ülistamaks soome-ugrilust – tundub kuidagi liiga lihtne, liiga elementaarne. Ent siis meenub, kuidas paar päeva varem esitas eakaaslasest suguvend mulle küsimuse, kas ungari ja eesti keel ei pidanud mitte mingil moel sarnased olema, ning kuidas ma Venezuelast pärit noormehele näitasin just täpselt sedasama kaarti, mis raamatu esimestel lehekülgedel ilutseb, ainult et värvilisena ja rahvaste arvu kajastava info võrra rikkamana. Olles minetanud oma esimeste lehekülgede järel tekkinud kahtlused, loen edasi.

Ja tõepoolest – raamat muutub põnevaks. Vahetud kogemused ugrimugri ilmas, mida Rein Sikk oma raamatu lehekülgedel kajastab, toovad kord muige suule, kord aga panevad hämmastust tundma – kas TÕESTI võib nii olla? Ja äratundmine! See suur ja võimas äratundmine, mis lehekülg-lehekülje järel saabub – udmurtidega koos küpsetatud perepetšid ja koos joodud kumõškad, ugrimugrilik tagasihoidlikkus, äpardused ja kavalus, rongisõit ning Mari Boine, kelle hääl ka praegu selle teksti kirjutamise ajal mu kõrvu hellitab. Kõige selle ja palju enamagi kogemine ühendab mind raamatu autoriga. Saabub vaimustus. Saabub soov olla ise palju ugrimugrim kui siiani. Saabub soov TEHA midagi. Jagada. Kogeda. Olla. Saabub õnnetunne olemast just see, kes ma olen.

Olgu, tuleb tunnistada, et raamat ei olnud veatu. Mind näiteks häiris pisut liigselt ajakirjanduslik sõnakasutus. Aga seda ei saa ju ometi autori tausta teades vähemalgi määral pahaks panna! Ausalt öeldes muutus natuke tüütuks ka väljend „...st rääkimata“. No, kui peatükis on juba neli korda sama väljendit kasutatud ja tead ette, et järgmises lõigus tuleb viies, siis natuke häirib. Aga mis sest! Täiuslikkust pole olemas ses maailmas, kus me elame! Ja kõik kordub. Vahel ka sõnad.

Pisut segas ka see, et raamatust jäi mulje nagu ugrimugrilus oleks midagi eriti äärmuslikult müstilist ja üleloomulikult salapärast. Ei ole! Kõik ugrimugrid on täiesti tavaliselt erilised ja eriliselt tavalised inimesed nagu me kõik. Ja selles peitubki müstika.

Igatahes väga super raamat, paneb kaasa mõtlema ja järele mõtlema. Ja minus tekitas tunde, et ehk võiks ka neid teisi „Minu...“-sarja raamatuid lugeda – äkki polegi nii tühised kui alul kartsin.