|
Musta pori näkku
Sisu tutvustusMihkel Raud kirjutab julgelt 1980. aastate Eesti rockmuusikast ja muusikutest ning enda eksirännakutest selles tavainimesele tabamatus maailmas. Ise ütleb ta nii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud.” Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtub autor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehes seda õige pisut.) Kõige vähem säästab Mihkel Raud iseennast. Kõige soojemalt suhtub ta oma lähedastesse. Raamatu detailid
Kategooria: biograafia ja memuaarid
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2008
Lehekülgi: 328 Formaat: PK Mõõtmed: 139 x 220 ISBN: 9789985991862 Lisatud: 15.06.2010 |
Raamatuga seotud märksõnad |
||||||||||
Meediakajastused Arvustused (1)
|
||||||||||||
Arvamused (3) Mida arvad Sina?
(Kirjutatud 2009. aasta lõpus). Paras segu Dovlatovi nõukogude aja jantidest ja Sven Regeneri berliini bluusist. Ainult et tuttavate nägudega. Meediapilt on kuidagi väga ühele poole viltu mu arust. Täitsa lõbus lugemine, ikka iga natukese aja tagant kihistasid vaikselt omaette naerda (või vastavalt üle toa ja valjult). Mind tõesti üllatas, et see raamat oli täitsa raamatu moodi – kohe stiil, kompositsioon, vaatenurk, “hääl” ja puha. Arvamus Mihkel Rauast ka kohe paranes (varem ju ei arvanud midagi, kui pubekaaegne MrLawrence’i Rain välja arvata. Edasi tundus ainult kahtlane wannabe). Muidugi õigem kirjutada see raamat kui “süütute laste peale karjuda” . Eriti meeldis mulle see iroonia, mida autor võis endale lubada 13-14-aastase mina suhtes. ([---]ning kõmu uuest kuumast heavy metal bändist hakkas linnas seninägematu hooga paisuma. Nagu ka minu ego. [---] Ma olin kuradi keiser ja ükski Liisa Pakosta, Leelo Keevallik ega mõni kolmas kaheksanda bee tšikk ei tulnudmulle rääkima, et ma olen jube ennast täis, raisk! lk. 69) Ja hilisema mina suhtes – lk. 235 kirjeldab ta enda tegelaskuju, kõrvalt, Singer Vingeri albumi kaanefoto peal teiste muusikute seas. Teiseks meeldis mulle see, kui valjult ta teada andis, et kõik ta jutud on subjektiivsed (selles osas sai ta vabalt teismelise Raua taha peitu pugeda). Mõne koha pealt tõesti ei saanudki aru, kas tegemist oli tõesti austusega muusiku vastu või inimese vastu või põlvkonna vastu. Samuti nagu inimestest põlgusega rääkides võis läbi kumada ainult generatsiooni hoiak teise vastu või päälinna eliitkooli kasvandiku põlgus maakohtade ausate rokkarite vastu . Selles osas on paljudel arvamuse avaldajatel (netis) õigus, et eks see värk lõpupoole nagu hakkas ära vajuma, äkki siis ka kompositsiooniliselt tundus see SingerVingeri plaadiümbrise pildi kirjeldamine sutsu ebaühtlane. Aga mis tost, mul oli huvitav lugeda seda ka. (Ja tundmatu mees on Toomas Kuzmin! nagu selgub)
Miskipärast arvati siis ja arvati tegelikult hiljemgi, et kunstis on absoluutide fikseerimine võimatu. Et pole olemas parimat kirjanikku. Et ühte maali ei saa teisega võrrelda. Et kui spordis on tugeivama kindlakstegemine mingeid peeneid stoppereid kasutades võimalik, siis kunstis olevat kõik sitta kanti subjektiivne ning universaalsed mõõtühikud siin ei toimi.
Loll jutt. Muidugi toimivad. Kui üks laulja laulab miljon (1 000 000) korda paremini kui kõik ülejäänud kokku, siis ta ju on parim? Milline osa sellest imikulegi arusaadavast tehtest selgusetuks jääb? Ivo Linna laulis paremini kui Jaak Joala. Ta laulis paremini kui Tõnis Mägi. Need omakorda laulsid paremini kui Henri Laks, kes laulis jällegi oluliselt paremini kui Tõnu Trubetsky. Ja nii edasi, kuni Hardi Volmerini välja.
Ivo Linna oli parim Eesti meeslaulja. Ja Els Himma parim naislaulja. Täpselt nii lihtne see oligi. (lk. 235)
R-t häiris, et Raud nagu heietas liiga palju, nagu seletas koolipapalikult lahti nähtusi, mis meie arust tunduvad loogilised. Alguses oli “Linda” nime puhul küll ehmatav perspektiiv sedasi suhteliselt ebaühtlaselt selgitusi jagama hakata. Tagapool oli veel rohkem neid “aga paarkümmend aastat hiljem” lõike või kõrvalepõikeid. Paarkümmend aastat hiljem 1988ndast ongi 2008, aga kui seda raamatut loetakse ka kümne aasta pärast, siis olgu, miks mitte. Ausalt öeldes on mul tunne, et kui nt. Vaarandi raamat andis oma hillitsetud kõnepruugis edasi just tolle aja inimeste “rokkivat” noorust, siis Raua oma on justkui meie põlvkonna vaste. (Eks ma ikka võrdlen viimati loetud raamatutega, pole midagi parata). Sealne ropendamine oleks minu ema põlvkonnale nähtavasti liig mis liig (kui isegi “fuck off” tõlgitakse oma mõttes alati “n…miseks”), aga just teisiti polekski saanud seda suurt ego edasi anda. Netist leian arvamusi, et ka mõned teised peavad liigset ropendamist stilistiliselt ebaühtlaseks… Aga samas mõtled, kas Tulnuka filmis oli äkki ka “liiga palju ropendamist”…?
Mis puutub väidetavalt “müütide purustamisesse” (meedias äratoodud tsitaadike raamatu ära vajuma hakanud poolest) ja “lõpmatutesse orgiatesse“, siis on jutt kõvasti liialdatud. Kas keegi elas müüdis, et tolleaegsed rokkarid tegid oma tööd hommikust õhtuni jäägitult pilliharjutustele pühendudes? Orgiaid ju õieti ei kirjeldatudki – ehmatamiseks raamatu alguses ja siis päris lõpus (no ma ütlen, et kompositsioon ja raamjutustus ja puha. Aga mitte nii igavalt nagu mõnel kirjandust tudeerinud naisautoril, keda olen lugenud). Ma usun, et paljud meie põlvkonnast võiksid kirjutamisoskuse olemasolul sellise raamatu kirjutada (no kasvõi oma peas) – intsidentide ja naljade ja tegutsemistuhina mõttes. Lihtsalt pole ehk mõtet kirjutada tundmatutest kaakidest, kui võib ka tuntumatest onju. (Ja mõni nagu võtab seda liiga südamesse… ma ei saagi aru miks. Mõni teine on jällegi rohkem minu mõtteid väljendanud). Üritused olid ju kõigil enam-vähem samad. Kui Tartus oli KONTSERT, siis sinna mindi. Kui KONTSERT juhtus olema Valgas, siis mindi sinna.
Jah, pole midagi öelda – täitsa vahva raamat! Kokku võiks pigem öelda isegi, et nooruki arenguromaan 1980ndate Nõukogude Eestis. Ja omadussõna, mis tahes-tahtmata päris hästi sobib, on ka “aus“.
Veidi erinevatest inimestest:
Uksekell helises jälle. See oli Arvo Kukumägi, kõigi kujutletavate maiste õuduste pantvang. Mees, kelle vereringes tiirles kõike muud peale vere. Piinatud geenius, kes oma kosmilise ande juba väga varajases nooruses pandimajja oli viinud ning mida aasta edasi, seda vähem tõenäoliseks selle tagasisaamine muutus. (lk. 250)
Mahavoki laulja Kare Kauks oli tol ajal diiva number üks ja kui ta ühel stigmaatilise tähendusega päeval kellegi Orava-nimelise selliga leivad ametlikult ühte kappi pani ning – mis veel hullem – tema perekonnanime võttis, tõstis iga Kare fänn oma lemmiklauljatari mälestuseks pitsikese. Kare Orav on sama glamuurne nimi nagu Ervin Lillepea. Nimi ei riku muidugi meest. Või naist. Muud asjad rikuvad. Kare Kauks kadus Tõnis Erilaiu raadiosaatest “Soovid, soovid, soovid…” sama kiiresti, kui oli sinna tekkinud. Mis oli tegelikult ebaõiglane. Sest järgmist sama isikupärast lauljatari ootas Eesti rahvas aastakümneid. (lk. 224)
Hiljem: Ekspressis ka kaks sissekannet. Üks. Kaks.
Veel hiljem. Kahu arvustus paneb kulmu kergitama.
Mihkel Raual on tänaseks päevaks mitu erinevat põhjust eesti mõistes kuulus olla: noortele kurinaljakas kohtunik, täiskasvanutele ajakirjanik ja ropplaheda müügihitiks saanud raamatu „Musta pori näkku“ kirjanik. Kuna ma olen Mihkliga samast aastakäigust, siis mäletan aega, mil ta ise suure kaabuga laulis bändis “Merry Christmas Mr. Lawrence”, kuid raamatu tegevus toimub veelgi varem.
Mõnikord imestan kui hästi ma mäletan noid asju paarkümmend ja rohkem aastaid tagasi. Kõik raamatus mainitud „levimuusikud“ ja nende laulude sõnad on siiani meeles (Martsipanist pole ma kunagi midagi kuulnud). Kõigil kirjeldatud suurüritustel olin ma kohal: Tartu levimuusikapäevad (loomulikult sellel, kuhu lihtrahvast ka lasti, sest sügaval nõuka ajal sai neilegi vaid eliit), Rocksummeri eelkäijad ja Rock Summerid. Kuid mina neil üritustel ei joonud ning igasuguse pornoga puudus mul lapsena Mihkliga sarnane tihe suhe.
Muidugi ei õppinud ma eliitkoolis (ka nõuka ajal oli koolide vahel erinevused kuigi mitte nii suured kui praegusel ajal), ega suhelnud eesti kõrgklassiga (nõuka ajal peeti kõrgklassiks ehk eliidiks erinevaid kunsti- ja kultuuritegelasi, mitte parteilaseid või rikkureid). Suurema osa sündmuste toimumise ajal ei elanud ma ka Tallinnas, kuid raamatu olustik on mulle tuttav ja aeg-ajalt kirjeldas Mihkel kõigile teada-tuntud asju natuke liiga põhjalikult, kuid kõik lugejad ei kuulu samasse põlvkonda ja neile võis üleseletamine vajalik olla.
Mihkel Raua kitarristikarjäärist ei teadnud ma tol ajal midagi ja Raual oli õigus, et Raul Vaigla oli ilmselt ainuke kitarrist, keda pea kõik naised teadsid. Kuid ma tahaks teada, miks jättis Raud Kojamehest ainult transamehe mulje, kes käis laval korraks kui Singer Vingeri käsualune? Singer Vinger alustas 1986. aastal, kuid Kulo andis esimese konserdi 1985. Kojamees oli Kulo sajaga seksikas laulja. Erinevalt Singer Vingerist, kus olid kõik koledad mehed.
Mitmed muusikud on rääkinud nõuka aja muusikute liigitamise rangest süsteemist. Ka Raud jaotas muusikuid erinevatesse klassidesse, kuid pärast ajas need omavahel segi. Raamatus üritatakse nende bändist mingit punkmuusikute muljet jätta, tegelikult oli Singer Vinger väga hästi makstud bänd ja pungiga polnud sel muusikal vähematki pistmist. Korralik punkmuusik ei köida masse ja nende muusika peaks igal ajal Harju Keskmisele närvidele käima. Need, kellele punkmuusika meeldib, ei oma raha ega käi kallitel kontserdidel. Raamat oli kujundatud anarhistide märkidega, kuigi nende muusika oli levimuusika laiadele massidele, sõnades küll kritiseeriti ettevaatlikult valitsevat korda, aga anarhismi pold seal kopika eestki. Sama palju kui praegustes punklaulupidudes on punki või nende väikekodanlastest korraldajates anarhisti.
Kulo oli Volmerist tsut vähem laiatarbekaup, kuid kah veel mitte pärispunk. Tegelikest eesti punkbändidest polnud seal raamatus suurt midagi, isegi Villu vilksatas vaid korraks läbi. Jäi mulje, et raamat hoidus mainimast tolle aja tegelikke anarhiste (sest nemad polnud eliit vaid vaesed joodikud?) Mul õnnestus tol ajal käia Tallinnas mitmel imelikul iseorganiseerunud punk-keldribändide kontserdil. Pole võimalik, et keegi punkar kiidab Ivo Linnat, kes on pool elust laulnud eesti keelde tõlgitud ja üks-ühele järele mängitud välismaiseid hitte.
Kuid raamat on oma hitistaatuse ausalt välja teeninud ja kuna Mihkel kirjeldas seal ennast jälgi loomana, siis võib talle andeks anda, et ta vähemalt punkari täismõõtu üritas kokku kirjutada, kuigi ta ilmselt isegi ei teadnud, mida see peale haaknõelte veel võiks tähendada.
mulle see raamat ei meeldinud.mulle tundus liiga labane.maitsed on erinevad.teine raamat pidi olema parem.ei ole saanud lugeda.