Ehk ütleb Andri Ksenofontov raamatu kaitseks -

"Või võtame Sofi Oksaneni „Puhastuse”, mida on palju kommenteeritud. Kuidas lugeja sealt oma lähimineviku ka ära tunneb või ei tunne, kibeduse või solvumisega, raamatu tõde on eelkõige  kunstiline tõde. Ning kui raamat mõnda lugejat pahandab, siis ei ole mõtet otsida selle põhjust vales ajalookäsitluses. Ajalugu ei vali omale autorit, kelle mõtetesse end rüütada. Autoril on hoopis õigus valida, kas luua tegelased oma mõtete ja tunnete väljendajateks või omapäisteks olevusteks, keda juhib mingi üldinimlikum loogika, näiteks ajalugu. Ent ka kunstiline üldistus võidab tõeväärtusest. Ka siis, kui kunstiteos viib kõige pöörasematesse  väljamõeldistesse, võiks see meid maailma ja meie endi juurde tagasi juhatada ning näidata ebatavalist harjumuspärases."

Sirp, 28.jaanuar, lk. 28