Esiteks pean kohe ära ütlema, et pärast selle raamatu lugemist ei saa ma enam mitte kui kunagi mitte ühessegi kebabi restorani ega putkasse sama tundega sisse astuda nagu varem. Seega see raamat muutis minu elu. Mu kodu lähedal on üks kebabi restoran, kus ma varem alati pitat ja lavaši söömas käisin. Raamatut lugedes oli mul kogu aeg silme ees seesama söögikoht. Ja vastas ka täpselt kirjeldustele. Tegelikult ei ole mul muidugi aimugi, kas keegi neist raamatutegelastest on tõepoolest ka selle söögikohaga seotud või on need kokkulangevused puhtjuhuslikud, aga raamatu Ercan sai minu kujutluses näo, mida kannab tegelikus elus selle minu kodulähedase kebabi restorani peakokk. Ja kõik ülejäänud türklastest raamatukangelased seostusid minu jaoks ka nende türklastega, kes selle restorani ümber figureerivad.

Selle söögikoha sisekujundus sarnaneb samuti väga tugevalt raamatus kirjeldatule – Türgi lipu punane, suured toitude pildid seintel, menüüd, mis ei vasta eriti täpselt tegelikkuses pakutavale, koka pildid akendel, ingliskeelsed sildid ja mis kõik veel. Tegelikult iseloomustab see kirjeldus vist päris paljusid kebabi restorane. Ka toidud ja toiduportsjonite suurused varieeruvad vastavalt sellele, kes parajasti köögis tööl on. Lahtioleku kellaajad ei ole kivisse raiutud ja peakokk jookseb vahel kilekottidega toitu vedades jumal teab kust või kuhu. Päev läbi on laual lahti laptop, millest helendab vastu MSN ja muud toredad suhtluskanalid. Selle taga istub siis tavaliselt kokk. Või restorani omanik. See kõik paneb mõtlema, et kas köögipoolepeal on ka kõik täpselt samamoodi kui raamatus kirjeldatud – ehk siis riknenud toidud? Toitude valmistamine alla igasugust arvestust olevates tingimustes? Täielik kaos raamatupidamises? Rääkimata sellest, kas neil üldse on olemas vajalikud load toitlustamiseks, alkoholimüügiks ja üldse igasuguseks äriliseks tegevuseks?

Aga igatahes on raamat väga mõnusa huumoriga kirjutatud. Naerda saab päris palju, seda ma võin kinnitada. Päris palju saab teada ka kultuurilistest erinevustest, mis türklaste, soomlaste ja eestlaste vahelises suhtluses esile kerkivad ning tõenäoliselt üheksal juhul kümnest kogu äri tuksi keeravad. Lisaks kõigele eelmainitule harib „Kebab ja kilukarp“ lugejat ka ortograafia valdkonnas – kas teie teate, kuidas kõlab osastav kääne sõnast „kebab“? Võtke aga raamat kätte ja saate teada.