Kui Urmas Kibuspuu suri, olin ma 14-aastane. Mul ei olnud võimalust näha teda teatrilaval, millest on kahju. See-eest mäletan teda hädise, kuid pretensioonika kuningana lastelavastusest "Kuidas kuningas kuu peale kippus" ja loomulikult heatahtliku maailmaparandaja Aaduna filmist "Arabella - mereröövli tütar". Ehkki minuealistele jäi ta igaveseks Tiit Piibeleheks või- kui soovite- Jaan Tatikaks- ei määratle teda mitte koomikuroll, vaid see, mis kumas koomilisuse alt. Varjamatu headus. Täpselt nagu Rändaja Aadugi puhul.

Rait Avestiku kirjutatud elulooraamat Urmas Kibuspuust on suurepäraselt struktureeritud eluloo ja loometee jäädvustus. Tegemist on tõsiseltvõetava akadeemilise portreega, mis käsitleb lühikeseks - vaid 9 hooaega! - jäänud näitlejatee kõiki rolle teatris, teles, raadios kui ka filmis võrdselt. Lugeja saab täpse ülevaate Urmas Kibuspuu elutööst. Päris kindlasti aga pole raamat kuiv faktipuru, kuna sellele annavad isiklikuma mõõtme nende õnnelike meenutused, kel oli see võimalus - tunda Urmast kui näitlejat ja sõpra. Raamatu väärtuslikumaks osaks on autor nimetanud Urmase kirju õele Merikesele. Ma olen temaga nõus. Need avavad tema isiksust palju enam, kui mistahes meenutus kolleegilt.

Raamat on jagatud osadeks, mis käsitlevad omaette teemana näitleja surma, elu, eesti teatrielus väga olulist ning väärtuslikku VII lendu ning kõiki üheksat hooaega. Eraldi esiletõstmist väärivad viimased kaks peatükki, mis annavad raamatule erilise soojuse ning isegi n.ö. " kolmanda mõõtme". Olgu siinkohal neist kahest veidi lähemalt kirjutatud.

"Theodor, Urmas ja Reet" räägib Urmas Kibuspuu loometee sarnasusest teise armastatud näitleja Theodor Altermanniga, kes jõudis kutselise teatris mängida samuti vaid 9 hooaega. Autor on ära toonud katkendeid, mis räägivad Altermannist, kuid võiksid samahästi rääkida Kibuspuust. Selles peatükis on ka Reet Neimari järelehüüe Urmas Kibuspuule.

Et Urmas külastas peale oma surma paljude oma kolleegide ja lähedaste unenägusid, on sündinud eraldi peatükk pealkirjaga "Unenägu", mis on küll lühike, kuid siiras ja soe lehvitus sinna kaugele...

Elulugude massiline väljaandmine on teinud lugejad skeptiliseks nende väärtuse suhtes, kuna nii mõnedki neist on ajendatud soovist "taguda rauda, kuni see kuum on". Nende taustal eristub käesoleva arvustuse objekt ülekaalukalt. Mitte ainult äärmise põhjalikkuse ning aususe poolest, vaid just seetõttu, et see pole kõmuliste ülestunnistuste ning naljalookeste jada, mille loeksite läbi ühe õhtuga. Autori enda soov on olnud, et rõhk oleks näitleja isiksuse portreteerimisel ja loometee verstapostidel. See on tal suurepäraselt korda läinud. Aitäh!

Ja ikka tahaks midagi lisada. Et on tore, et meil on olnud Urmas Kibuspuu. Et ta oligi selline armas, intelligentne ning tagasihoidlik inimene, nagu hoolimata tema rollidest oli aimata - ei suuda grimm inimsüdant varjata. Ja et meil on peale telelavastuste ja filmide nüüd ka tõepoolest hea raamat, mis jääb meenutama Urmas Kibuspuud- kui " üht ...eesti teatri eredamat tähte" nagu on öelnud Reet Neimar.