Kaante vahele sai raamat näitleja Urmas Kibuspuust, kelle kohta ütlevad tema kaasaegsed justkui ühest suust: tegemist oli geniaalselt andeka inimesega. Vaata ja loe siit edasi >

Kaarel Irdi elulooraamat on küll põhjalik, kuid loob teatrimehest liiga kuiva pildi.

Raamat „Kandiline Kaarel Ird” on hea, hoolimata eksitavast teabest raamatu kaanel. Seal on nimelt autorina kirjas koostaja Jaak Viller. See paistab tagasihoidlikkusena, mis on lausa väljakutsuv. Tegelikult on Jaak Villeri kirjutatud originaalteksti mitu korda rohkem kui mõnes elulooraamatu pähe müügiks pandud fotoalbumis. Nii et autoripoolse üldistusega on raamatus kõik korras. Loe edasi >

Tiia Kriisa toob varjamatult, meeleliselt, kuid peenetundeliselt esile kogu naiselike ihade ja tundmuste skaala. Naised peavad tundma mehi palju rohkem kui mehed naisi, et omandada ühiskonnas mingitki jõudu. Meestel on jõud niigi olemas. („Naine”, lk 92) Tiia Kriisa on „Naise” kirjutamisega võtnud endale raskema ülesande kui kahe eelmise romaaniga. Kui „Tüdruk” kujutas lapsepõlve Siberis ja „Võõras” sealt üksi naasnud tütarlapse kohanemisraskusi Eestis, siis selles teoses on püütud ühendada mitu eri aspekti – naise, näitlejanna ja armastaja oma. Teoses põimub kaks ajatasandit: üheks süžeeliiniks on Moonika ja ta mehe pikk autosõit läbi suvise Eesti ristiema juubelile, teiseks minevikusündmused, mis teekonnal end naise mälus lahti kerivad. Noorena läbi elatud kirkast armuloost kujuneb haaravam liin, võrreldes kauase ja teineteisest ilmselt tüdinud abielupaari lakooniliste ja ebasõbralike dialoogidega. Loe edasi >