XX SAJANDI TÕEKSOSUTUNUD MUINASJUTT: Ahto Muld räägib peidetud varanduse kasulikkusest omariikluse ehitamisel ja soovitab kuninglikku teost Jaan Poskast.
Jaan Poska oli taat, kes ehk ainsana kodumaistest poliitikutest suutis ümber sõrme keerata bolševikest alkohoolikud, kokaiinikud ning oma kõige madalamate kirgede maaletoojad kõikidesse naaberriikidesse. Iga tark inimene saab aru, et Muld räägib siinkohal 1920ndast aastast, Tartu Rahust ning iseäralikest meetoditest, millega jurist Poskal õnnestus tiblade poliitikuid alt vedada. Tõsi, peale 15 miljoni kuldrubla ja muu kasuliku nagu iseseisvus, tõi Poska kangelastegu Eestile kaela ka kaheldavaid asju: viirukisuitsus pobisevad papid Petseri kloostrist koos tüki vähe viljakandva territooriumiga, mida on harjutud Setumaaks kutsuma ning terve hunniku ruutkilomeetreid perseauku Narva-tagusel alal, mis ei kõlvanud üldse kuhugi.
Aga Poskast, kes on üks konkurentsitult ägedamaid riigimehi meie õunasuuruses ajaloos, pandi nüüd esimest korda kokku raamat, mis raamatu nime väärib.
Igal geeniusel siin maailmas on olnud omad tegutsemismeetodid, arvukad rahvapärimused räägivad meile lõputult, kuidas muinasjutu kolmas ja kõige lollim vend – Ivan tavaliselt, mille eestindatud vaste ongi Jaan – leidis kurat teab kust mingid imettegevad vidinad ning nende abil kuningaks tõusis või lihtsalt paksu pahandust kokku keeras. Olgu nendeks asjadeks siis isekõndivad saapad või veel midagi jaburamat.
Mõnikord laskub aga muinasjutt maa peale ning avab ennast täies mahus ja ootamatust realismist pikituna. Poskal oli samuti tibladega võitlemiseks oma imeline salarelv ja kui uskuda tema sekretäri William Tomingat, peitis ta seda Tartus ühe aia tagumises sopis. Täna ei ole teadlastele enam saladuseks, et Poska imerelv koosnes sajaprotsendiliselt prantsuse konjakist, mida igal hommikul mulla alt välja kaevati ning lugupeetud vanahärrale vedela muna kõrval hommikusöögilaua taha tassiti. Mees, kes juba hommikul napooleonit paneb, käis bolševikele ilmselgelt üle jõu: esiteks on venelasi lummanud alati vestluskaaslase kandevõime, kuna ise pidid nad oma igapäevase puskari talumiseks neli liitrit rafineerimata ning kahtlast odööri levitavat päevalilleõli kaanima, teiseks võlub matse ja lollakaid ajaloo algusest peale odav šikk ning mõttetud žestid. Kui Krassin ja Joffe nägid, et mõttetu noore Eesti poliitik tõesti juba hommikust alates prantslast paneb, jooksis nende kominternis koolitatud kulakutevastane mõtlemine kokku. Puhtast kadedusest.
Poska kangelastegude rivi on lõputu, jõudis ta ju olla ka Tallinna linnapea. Aga kas keegi, vabandage väga, on kunagi kuulnud reisisaatjate või Mupo poliitikast 1913. aastal, see on Jaani valitsusajal? Loomulikult mitte. Savisaare võiks Poskaga võrdlemise valgusel lihtsalt seebiks keeta või aidsihaigetele piidritele mängida anda.
Poska oli esimene poliitik, kellele Eesti Vabariik – mille ta ise tiblade käest välja võitles – riiklikud matused korraldas. Ja et kõik oleks lõpuni stiilipuhas, kaevati Poska sinna samma, kus ta oma konjakeid hoidis – maa sisse. Konjaki kõrvalt oled sa võetud ja konjakiks pead kord jälle saama. Aamen.
