Filosoofia on lahtiseletatult vaba aeg, mille veetmiseks teatud kamp kodanikke kusagil kohtub ning uskumatut käma ajama hakkab. Käiks lihtsalt poes, aga mille kõigega filosoofidel selle asemel pistmist ei ole: tingimata on vaja arutada misasi on jumal, usk, olemine, tõde ja kõik muu abstraktne ning kasutu. Ja poes käigu muidugi filosoofide vanamuttidest abikaasad, kes ei suuda teha vahet isegi keeksil ning konjakil ning võivad vabalt pudeli õlle asemel Statoilist 10 liitrit piduriõli tuua. Samal ajal kiigub Merleau-Ponty oma rokasel (ämma nutsu eest sekondhändist ostetud) taburetil ja arutab asjade üle, mida ta näeb või mida ta ei näe ning üritab taolise kanapimeda leksika varal maailma värvimata vineerkasti suruda. Muuseas, ennast nimetab Merleau-Ponty „kogemusteväljaks“. Sealjuures küsib ta endalt mõtlikult, et mida tähendab meie või nägemine. Nägemine tähendab nägemist, õu mai gaad! Einoh, nägemist!