„...hommikun ärkan laulujoru peale... hiljem õpin, et iga endast lugupidav nepaallane laulabki igal võimalikul hetkel....“ on vaid üks vähestest minu jaoks uskumatuna näivatest Nepaali igapäevaelu kirjeldavatest lugudest Kaia-Kaire Hunt raamatust „Minu Nepaal“. Olen tänulik autorile, kes andis mulle võimaluse rännata üheks päevaks kaugesse Kathmandu linna, elamaks kaasa nii kohaliku Megi lastekodu rõõmudele, muredele kui ka autori eneseleidmise teekonnale.
Minu laupäev Nepaalis oli võrratu, muutes aknast laiuvad talvised majakatused justkui Everesti lumisteks mäetippudeks, mis autori Nepaali koduakna lahutamatuks osaks kujunesid.
Süüvides raamatusse, kujutagem ette olukorda, kus hommikul keskküttesoojas toas ärgates liigume põrandaküttest soojaks köetud vannituppa, ise samaaegselt avastades, et sooja vett ei ole?! Mis sellele järgneb? Lisaks ääretult halvale tujule, mis on tõenäoliselt terveks päevaks garanteeritud, saab ka teenusepakkuja esindaja (teenindaja) ääretult mürgise pahameele osaliseks. Sarnane ärritus valdab meid, kui mingil põhjusel ei saa me telefonirikke tõttu helistada või siis neame internetiteenuse pakkujat, kes lubatud wifi kiirust ei suuda tagada või peame ootama ühistransporti 5 minuti asemel 10 minutit. Oleme pahased, kuna meie täiusliku elumudeli toimimine on häiritud. Kuid samas võib siinkohal uskumatuna näida raamatust toodud kirjeldus riigist, kus puudub soe vesi, pesemisvõimalused on lääne ühiskonna mõistes olematud, wc paberit ei tunta, elamiseks piisab mõnest ruutmeetrist või kus sinu elu sõltub sellest, mis perekonda sa sünnid. (p.s. Tunnen enda pahameelte üle häbi). Või siis nautida hetki koos autoriga mägimatkadele 3000 km kõrgustele, elades läbi hirmu mis kaasneb maanihkesse sattumisega kui ka külastamist Tiibeti munkasid ning arusaamist, et teinekord võib mõni situatsioon meie ellu saabuda siis, kui me selleks valmis ei ole (nt autori puhul reis Tiibetisse). Raamatus meeldis nii autori lihtne kirjastiil kui ka enne lõppu lisatud fotod, mis andsid tegelaskujudele nii näod kui ka kuju. Keeruline on küll välja tuua puudusid, kuid minule isiklikult lõppes raamat liiga kiiresti, kuna ootasin autorilt rohkem tema mõtisklusi kui ka võrdlusi eludest enne ja pärast Nepaali, kuna analoogselt raamatu alguslehekülgedelt, hüüavad ka meie kaasaegseühiskonna hinged tihti: „No saad aru, ma tahaksin teha midagi teistmoodi, midagi, millel oleks tähendus. Mis tuleks südamest...“.
Lõpetuseks, minu laupäev Nepaalis oli kaasahaarav kui ka mõtlik – tõesti, olen nõus autoriga, oluline on olla pöördumatult õnnelik, nautides igat hetke ja selle pakutavat. Ning äkki tõesti ka minus peitub natuke nepaallast, kuna suudan jätkuvalt olenemata sügavast majanduslanguse depressioonist, liikuda laulu ümisedes mööda kesklinna kontori koridore.
p.s. peale pikki mõtisklusi on traditsioonilise magistrikraadi omandamine kaotanud minu jaoks tähenduse.
