Kui ma esmakordselt kuulsin Kaja Saksakulm Tampere raamatu „Minu Soome“ ilmumisest, teadsin kohe, et seda raamatut "Minu"- sarjast tahan kindlasti lugeda. Nüüd, kui raamat läbi, võin kinnitada, et mul ei tulnud pettuda.
Tegelikult lugesin juba Kaja Tampere blogist „Üksinda omade seas“, et autor on peale mõnusate blogisissekannete hakkama saanud ka raamatuga, kuid siis polnud raamatu pealkirja veel reedetud. Ma arvan, et seda blogi olen lugenud vähemalt aastajagu ja mulle see väga meeldib. Võib-olla seepärast, et minu arusaam maailmast ei lähe autori omaga vastuollu. Ei saa mainimata jätta ka seda, et kunagi aastaid tagasi tegi Kaja mulle ülikooli õppejõuna väga suure teene, kuigi näost näkku pole ma temaga kunagi kohtunud. Nüüd lugesin raamatust, et toona tegutses ta juba külalisõppejõuna Jyväskylä ülikoolis, kuid ometi jätkus tal aega aidata ka Tartu tudengeid.
Raamatut kätte võttes tahaksin kõigepealt kiita selle kujundust, eriti esikaant – mõnus karge sinitaevas ja selle taustal minu lemmikud valged kasetüved.

Lugema asusin rutakalt, kuid peagi tajusin, et tegu on rahuliku raamatuga, mida ei pea kohe ühe õhtuga jooksujalul endast läbi laskma. Ka Kaja ise rõhutab raamatus korduvalt, et ta on õppinud Soomes rahulikumalt elama ja sügavuti minema: „Siin mängib oma rolli Soome igapäevane elamiskultuur; tempod, millega siinmail asju aetakse, jutte räägitakse; oskus mõttepause pidada ja lause vahel hinge tõmmata. Kui mu käest nüüd küsida, et mismoodi on Soome mind mõjutanud, siis – olen õppinud olema rahulikum, süvenenum, ma ei karda pidada mõttepause, ma olen õppinud rääkima ja elama aeglasemalt, võiks öelda – õppinud elama nautimise tundega.“ (lk 13)
Mulle meeldivad selle raamatu looduse, soomlaste eluviiside ja nutikate lahenduste käsitlused. Kui ma lugesin peatükki sellest, kuidas autor koos oma peaaegu pimeda sõbranna Lauraga sügisest Soome loodust nautima läks, pirukaid nosis ja teed limpsis, siis tundsin justkui ennastki seal järve kaldal seda hetke nautimas.
„Minu Soome“ raamat ei ole selles mõtte tüüpiline välismaale emigreerunu jutustus, et autor elab ühe jalaga Eestis, teise jalga Soomes. Kui väga vaja, tormab ta Eestisse, kui väga vaja, tormavad tema pereliikmed Soome. Kindlasti just seetõttu on siin raamatus väga palju Eesti ja Soome, eestlaste ja soomlaste võrdlust. Peale selle murrab loosse sisse ka Hollandlane, kolleeg ülikoolist. Ja kui eestlased ja soomlased lõpuks omavahel kokku lepivad, kuidas kõige sobivamalt käituda, kas eestlaste või soomlaste tavade järgi, siis Hollandlane paraku ei taha kuidagi kohalikke tavasid ja käitumisnorme mõista ega ammugi mitte integreeruda. Huvitav, kas Kaja ise pani tähele, et raamatust joonistub pikapeale vastandus eestlased-soomlased vs hollandlane? Hollandlane mõjub suisa klounina.
Nii mõnigi soomlasi iseloomustav joon tuli mulle siin raamatus üllatusena. Näiteks see, et soomlased on väga suured koonerdajad. Isegi (soodushinnaga ostetud) grillkanakonte ei heida nad prügikonteinerisse, vaid keedavad neist supi.
(Sulgudes ka väike põhjendus, miks mulle tuli see üllatusena – nimelt olen minagi poole verega soomlane ja koonerdamist mina pole oma suguvõsas kohanud. Minu vanaema ja tema pere on oma nooruse veetnud kohtades, mida Kaja mainib. Üks neist oli Mänttä. Minu vanavanemad abiellusid Tamperes ning minu vanaemal oli õmblusmasin Tikkakoski. Õigemini on siiamaaani, aga vanaema enam ei ole. Siit ka selgitus, miks see raamat mind isiklikult kõnetab.)
Üllatuseks ei tulnud mulle, et soomlased on temperamentsed ja troopilised, kuigi nad ei näita oma temperamenti kogu aeg välja. Autor teeb järelduse, et selliseks muudab neid temperamantne ja lopsakas Soome loodus. Muidugi sõna troopiline peale ma poleks ise selles kontekstis tulnud.
Mõnes osas tahaks ka raamatu autoriga vaielda. Näiteks seal, kus ta väidab, et Soome ametnikud on kiuslikud ja järeleandmatud. Ma ei sea kahtluse alla, et nad seda on, kuid ma ei ole rahul, et sellest kirjutatakse pealkirja all „Soomlaste kiiksud“. Minu kogemuste kohaselt on just Eesti ametnikud eriti inimvaenulikud. Viimati oli mul seesugune kogemus vanemahüvitise taotlemisel pensioniametist, kus lõpuks tundus, et ma ei saagi mulle seadusega määratud hüvitist kunagi kätte, kuigi ma polnud mingi erandjuhtum. Ometi olin pensioniametis lausa kaks korda füüsiliselt kohal käinud.
Kui arvestada, kui palju eestlasi on pikemalt Soomes elanud või töötanud, siis saab igaüks oma kogemusi raamatus kirjeldatuga võrrelda. Igal juhu loodan, et „Minu Soomele“ tuleb Kaja poolt ka teine osa. Kui enam ei jätku materjali soomlaste-eestlaste võrdluseks, siis võiks seal olla juttu lihtsalt igapäevasest mõnusast eluolust ja soomlaste nutikatest lahendustest, sekka ka mõned kulinaarsoovitused. Avastasin nimelt, et Kaja peab ka omanäolist ja –maitselist toidublogi. Ja tegelikult oleks väga huvitav lugeda ka teiste eestlaste „Minu Soomesid“. Soome on ju igal juhul riik, mis eestlastele läheb korda juba ainuüksi sellepärast, et ta on naaberriik ja me ei saa selle riigi vastu kunagi ükskõikseks jääda.
Ootan suure huviga ka raamatuid „Minu Rootsi“ ja „Minu Läti“, miks mitte ka „Minu Venemaa“. „Minu“-raamatusari on asjalik ettevõtmine.