Minu-sari

RAAMATUARVUSTUS: 10 punkti ugrimugriilma ausse tõstmise eest

Rein Sikk „Minu Ugrimugri“ Kirjastus „Petrone Print“, 2010
Postitas Elina Kononenko, 15.09.2010              Vaadatud (747) 3 arvamust
(Raamatuarvustaja hinne)

Rein Sikku tean virulasena ilmselt juba sellest ajast, kui kunagi ajalehti lugema hakkasin. Oskan seostada Sikku küll rahvatantsu, küll Viru Säru ja igasugu lennukate ideedega, kuid et Sikk on meie hõimurahvaste tuline eestseisja, tuli mulle üllatuseks. Rein Siku „Minu ugrimugrit“ tahtsin lugeda eelkõige suurest uudishimust: no mida on tänapäeval sellisel teemal kirjutada?

Pean tunnistama, et ma ei ole ennast vähemalt 10 aastat soomeugrilaseks, teisisõnu ugrimugriks pidanud. Ilmselt peitub põhjus TÜs Ago Künnapi loengus, kus ta tegi selgeks, et geneetiliselt on eestlased pärit hoopis Lääne-Euroopast. Kuid praegu ei puutu see teooria asjasse. Siku raamat ei pannud mind otseselt taasugrimugristuma, küll aga oli vaat et viimane aeg, et keegi pealtnäha nii agendast maas teemaga lagedale tuli. Paistab, et seda raamatut on lugenud juba päris paljud eestlased ja lõppkokkuvõttes võib sellest olla kogu ugriilma säilimisele suur kasu. Julgelt võiks ju selle raamatu ka näiteks soome, saami või miks mitte ka vene keelde tõlkida, et inimeste silmi avada.

Viimase kümne aasta jooksul olen meie hõimurahvastega kokku puutunud tegelikult küll. Näiteks olen naabrimehe turismitalus korduvalt kohanud udmurte, nendega koos pelmeene ja perepetše ja ketušupit (!) vaaritanud ning kirjutanud sellest ka kohalikus kobrulehes. Seal samas olen kohtunud loomulikult meie oma udmurditari Irina ja tema poja Lõmašiga. Udmurditari on kosinud ka Soomaa mees Aivar. Udmurtide kultuur on väga väärtuslik, ainult et ma ei saaks öelda, et ma tingimata nendega sugulussidet tunnen. Teisalt on selge, et kõiki ugrimugrisid paneb kokku hoidma üks ühine vaenlane, kuid ärme hundi nime siinkohal nimeta.

Rõhutan veel kord, et Siku ugrimugriraamatu suurim pluss on teemavalik. See ei ole mingi reisiraamat, siin on soovitud hõlmata midagi laiemat ja sügavamat. (Õnneks pole ma veel ühegi Minu-sarja reisiraamatu otsa komistanud.) Tuleb au anda, et raamatu on suutnud kirja panna tegevajakirjanik, kellel kirjutamist ju küll ja küll. Järelikult oli teema Sikul ikka väga hinge peal ja pakitses välja.

Teemad on raamatus siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Kohati ehk isegi häiris, et liiga palju on kirjutatud eestlastest (pool raamatust oleks vabalt võinud kanda pealkirja „Minu Eesti“), sekka ka indiaanlastest. Paistab, et autor on tahtnud ühte raamatusse jäädvustada kõikvõimalikke eredaid elamusi oma elust. Kui teemapedant olla, siis peaks nentima, et näiteks Kadrina saunaklubi tegemised, Võrus püksata esinemised või katse faksida kilu selle raamatu teemad pole, aga kui pealkiri ära unustada, siis oli kogu seda kompotti mõnus lugeda.

Ausalt öeldes arvasin ma, et sellest raamatust saab lugeda kõikvõimalikest ekspeditsioonidest soomeugrilaste juurde ja leiab ka reportaaži karupeiedelt. Sikk võttis asja kergemalt ja nii käib lugeja temaga koos hoopis udmurdi Buranovo vanamemmede lauluansambliga kohtumas, Marimaal ugrimugrimuusikaga plaate jahtimas või Võrus püksata meeste tantsu vahtimas. Rohkem oleks tahtnud kindlasti ungarlastest lugeda.

Päris kõigega, mis raamatus kirjas, ma päri ei ole. Näiteks on autor pühendanud tohutult pika peatüki sellele, kuidas ugrilastel on kombeks kõikvõimalikku kraami igaks juhuks koguda. Nagu mina olen aru saanud, on selline komme tegelikult kogu inimkonnal, mõnel on lihtsalt seda sorti ellujäämisinstinkt tugevamat välja löönud. Kuid ma kujutan ilmekalt ette seda saami, kelle koduõuel on hunnikute viisi põhjapõdrasarvi, või hiidlast, kes surnud kajaka pagaasnikusse on talletanud. Värvikas.

Mis teksti kirjapanekusse puutub, siis kohati oleks võinud tekst olla kompaktsem. Nii mõnegi puändini jõudmiseks pidi liiga palju mull-lauseid lugema. Aga teisalt on mõistetav, et ka ajakirjanikust tahab vahetevahel poeet välja pressida, kes käsib unustada konkreetsuse.

Täitsa võimalik, et võtan kunagi ette reisi mõne soome ugri rahva juurde (pean silmas eelkõige idapoolseid hõime), just sellest raamatust sain selleks innustust ja julgustust. On jäänud mulje, et nad on seal väga venestunud (venestatud) ja raamat kinnitab, et tegelikult ju ongi, aga nad on olemas ja neil on oma suur saladus, mis kõlab nagu luuletus või manifest

RAAMATUARVUSTUS: Ameeriklase siiras enesepaljastus Eesti taustal

Justin Petrone „Minu Eesti“ Kirjastus „Petrone Print“, 2009
Postitas Elina Kononenko, 30.10.2009              Vaadatud (1661)
(Raamatuarvustaja hinne)

Minu Eesti “1. osa „Kas lubate elada?“ on üks soe ja mõnus raamat, mis haaras mind endasse kogu nädalavahetuseks ja olgugi, et see raamat võiks pealkirja järgi olla ehk pigem suunatud välismaalase silmaringilaienduseks, andis see ka mulle teadmisi juurde, ka Eesti kohta.

Justin Petrone „Minu Eesti“ on kahtlemata midagi märksa rohkemat kui pelgalt lugu ühest riigist. Seda võiks koguni nimetada arenguromaaniks (ehk –jutustuseks), sest detailselt ja ilmekalt on siin kirjeldatud ühe inimese muutumist ja kasvamist ühe aasta jooksul.

Kõige rohkem ehk 12 punkti annaksin ma sellele raamatule siiruse ja avameelsuse eest. Ma pole ammu midagi nii üdini ennast paljastavat ja kohati isegi ennast kompromiteerivat lugenud. (Viimane oli Kati Murutari „Viimnekuu“.) Mulle väga meeldib, kui inimesed avavad end kirjasõnas. Eesti inimesed on üksteisele paraku liiga suletud, sest riik on nii väike ja ajalugu on õpetanud enda tegemistest-omamistest vaikima.

Viimase aja elulooraamatute buumi raamatute hulgas on nii palju selliseid, millest ilmselgelt täit tõde lugeda ei saa, tuleb leppida vaid ümara jutuga. „Minu Eestis“ on aga kokku saanud kaks minu suurt lemmikut: suleosavus ja eksrovertsus. Kui arvestada, et raamatu originaal pandi kirja inglise keeles, siis võib kiitust avaldada ka tõlkija Raivo Hoolele.

Selle aasta jooksul, mida see raamat käsitleb, muutub Justinis ja tema elus palju. Seiklusi igatsevast kolledžilõpetanust saab abielumees ja tulevane isa. Raamatu lõpuosas on tema limonaadipudelist viskikoksi rüüpavate sõprade näol hästi näha, milline tulevik oleks Justinit oodanud, kui ta ühte minevikuõudustega silmitsi seisvasse jääkülma väikeriiki poleks sattunud. Vähemalt mina, eestlane, olen veendunud, et Justin võitis Eestisse tulles väga palju. USA sõbrad on ilmselt minuga erimeelt.

Selle raamatu puhul paneb mind hämmastama, kuidas küll on Justinil nii detailitäpselt meeles aastatetagused ajad. Aga vastus tuleb tegelikult ka raamatust välja – noormees kribas vahetpidamata päevikut ja seda isegi tänaval jalutades.

Peale päeviku, raamatu, artiklite jms jõuab Justin veel ka blogi kirjutada. Pean tunnistama, et ma ei ole olnud Justini blogi lugeja, sest ma ei ole ilmselt eestlasena tema ühiskonnakajastuste sihtgrupp. (Ehkki kui ma praegu sinna blogisse kiikasin, tundus seal palju huvitavat, mida hiljem sirvima siirdun.) Märksa rohkem meeldis mulle tema naise Epu blogi, kui Epp veel seal üksipulgi enda ja oma USA hõimlaste elu lahkas. Sealt sain tundma ka Justinit.

Epust tekkis nii tema blogi kui ka „Minu Ameerikaid“ lugedes hoopis teistsugune pilt kui Justini raamatus. Justini raamatus on ta parajalt hullumeelne kosmpoliit, kes rändab pidevalt ühest maailma otsast teise, vahepeal unustab ära kuupäeva, millaks tal lennukipilet ostetud oli, ja muudkui kirjutab palavikuliselt. Epu oma kirjutistest jääb aga temast mulje kui tasakaalukast ja loodusseadustega kooskõlas elavast isikust. Küllap see nii oligi, et lapse sünd muutis Epu elus palju. Juba Justini raamatu lõpus kogeb Epp märke, mis käsivad tal elu rahulikumalt võtta (näiteks minestamised rasedana nii lennujaamas kui ka oma pulmas).

Eesti jääb paraku Epu ja Justini suhteliini kõrval selles raamatus teisejärguliseks teemaks, kuid siiski on Eesti teema igal sammul nutikalt sisse toodud, kasvõi kohalikest toitudest rääkimise näol ning kõik see on vürtsitatud mõnusa huumoriga."Terve ülejäänud õhtusöögi vältel tagasin, et minu taldrikul poleks ruumi pisikesegi sülditüki jaoks."

Kohti, kus südamest naerda saab, tuleb selles raamatus palju ette ja seda paljuski tänu Justini võimele luua lugejale pilt silme ette. Näiteks naersin korralikult kohas, kus Justin võitles väikse sugulase Simonaga, kes haokubuga toidukauplusesse siseneda tahtis. Või kohas, kus ta plädisevale venekeelsele vanamehele lõpuks suures soovist midagi omalt poolt vene keeles vastata, prahvatas „Nužna nož! Zatknis!“

Hea on, et välja pole jäetud ka sellised tõsised teemad nagu näiteks küüditamine. Epu suguvõsa näidete kaudu saab välismaalane kindlasti Eesti ajaloost parema pildi.

Aga tegelikult, tuleb nentida, ei kattu minu Eesti-pilt sugugi Justini kogetuga ja see tõendab eelkõige Eesti mitmekesisust. Pean tunnistama, et mina pole küll Eestis punktuaalsusega kuigi palju kokku puutunud, eriti mitte seesuguse täpsusega, kus näiteks vanatädi juurde peab jõudma külla minutipealt õigel ajal. Nii Põhja- kui ka Lõuna-Eestis elades olen kogenud pigem vastupidist. Ilmselt on see täpsus, mille juurde Justin nii palju kordi tagasi pöördub, Epu suguvõsale (või mulkidele) omane nähtus. Tean ka paljusid eestlasi, kes usaldavad enese ravimisel ainult tablette, mitte aga küüslauku või ravimtaimi. Teisalt jälle tean paljusid eestlasi, kes ravivad haigusi hoopis viinaga (seespidiselt).

Viimase nädala kahe suurema Eesti raamatumüüja müügiedetabelites on raamat ühes esimesel, teises teisel kohal. Kui mitte veel praegu, siis paari kuu pärast kindlasti on Justin Petrone tuntuim ameeriklane Eestis.

Ootan suure huviga „Minu Eesti“ teist osa ja kindlasti ka kolmandat ja neljandat …

RAAMATUARVUSTUS: Lugu eestlase kohtumisest troopiliste soomlastega ja ühe hollandlasega

Kaja Saksakulm Tampere „Minu Soome“ Kirjastus „Petrone Print“, 2009
Postitas Elina Kononenko, 09.10.2009              Vaadatud (2218)
(Raamatuarvustaja hinne)

Kui ma esmakordselt kuulsin Kaja Saksakulm Tampere raamatu „Minu Soome“ ilmumisest, teadsin kohe, et seda raamatut "Minu"- sarjast tahan kindlasti lugeda. Nüüd, kui raamat läbi, võin kinnitada, et mul ei tulnud pettuda.

Tegelikult lugesin juba Kaja Tampere blogist „Üksinda omade seas“, et autor on peale mõnusate blogisissekannete hakkama saanud ka raamatuga, kuid siis polnud raamatu pealkirja veel reedetud. Ma arvan, et seda blogi olen lugenud vähemalt aastajagu ja mulle see väga meeldib. Võib-olla seepärast, et minu arusaam maailmast ei lähe autori omaga vastuollu. Ei saa mainimata jätta ka seda, et kunagi aastaid tagasi tegi Kaja mulle ülikooli õppejõuna väga suure teene, kuigi näost näkku pole ma temaga kunagi kohtunud. Nüüd lugesin raamatust, et toona tegutses ta juba külalisõppejõuna Jyväskylä ülikoolis, kuid ometi jätkus tal aega aidata ka Tartu tudengeid.

Raamatut kätte võttes tahaksin kõigepealt kiita selle kujundust, eriti esikaant – mõnus karge sinitaevas ja selle taustal minu lemmikud valged kasetüved.

 

Lugema asusin rutakalt, kuid peagi tajusin, et tegu on rahuliku raamatuga, mida ei pea kohe ühe õhtuga jooksujalul endast läbi laskma. Ka Kaja ise rõhutab raamatus korduvalt, et ta on õppinud Soomes rahulikumalt elama ja sügavuti minema: „Siin mängib oma rolli Soome igapäevane elamiskultuur; tempod, millega siinmail asju aetakse, jutte räägitakse; oskus mõttepause pidada ja lause vahel hinge tõmmata. Kui mu käest nüüd küsida, et mismoodi on Soome mind mõjutanud, siis – olen õppinud olema rahulikum, süvenenum, ma ei karda pidada mõttepause, ma olen õppinud rääkima ja elama aeglasemalt, võiks öelda – õppinud elama nautimise tundega.“ (lk 13)

Mulle meeldivad selle raamatu looduse, soomlaste eluviiside ja nutikate lahenduste käsitlused. Kui ma lugesin peatükki sellest, kuidas autor koos oma peaaegu pimeda sõbranna Lauraga sügisest Soome loodust nautima läks, pirukaid nosis ja teed limpsis, siis tundsin justkui ennastki seal järve kaldal seda hetke nautimas.

„Minu Soome“ raamat ei ole selles mõtte tüüpiline välismaale emigreerunu jutustus, et autor elab ühe jalaga Eestis, teise jalga Soomes. Kui väga vaja, tormab ta Eestisse, kui väga vaja, tormavad tema pereliikmed Soome. Kindlasti just seetõttu on siin raamatus väga palju Eesti ja Soome, eestlaste ja soomlaste võrdlust. Peale selle murrab loosse sisse ka Hollandlane, kolleeg ülikoolist. Ja kui eestlased ja soomlased lõpuks omavahel kokku lepivad, kuidas kõige sobivamalt käituda, kas eestlaste või soomlaste tavade järgi, siis Hollandlane paraku ei taha kuidagi kohalikke tavasid ja käitumisnorme mõista ega ammugi mitte integreeruda. Huvitav, kas Kaja ise pani tähele, et raamatust joonistub pikapeale vastandus eestlased-soomlased vs hollandlane? Hollandlane mõjub suisa klounina.

Nii mõnigi soomlasi iseloomustav joon tuli mulle siin raamatus üllatusena. Näiteks see, et soomlased on väga suured koonerdajad. Isegi (soodushinnaga ostetud) grillkanakonte ei heida nad prügikonteinerisse, vaid keedavad neist supi.

(Sulgudes ka väike põhjendus, miks mulle tuli see üllatusena – nimelt olen minagi poole verega soomlane ja koonerdamist mina pole oma suguvõsas kohanud. Minu vanaema ja tema pere on oma nooruse veetnud kohtades, mida Kaja mainib. Üks neist oli Mänttä. Minu vanavanemad abiellusid Tamperes ning minu vanaemal oli õmblusmasin Tikkakoski. Õigemini on siiamaaani, aga vanaema enam ei ole. Siit ka selgitus, miks see raamat mind isiklikult kõnetab.)

Üllatuseks ei tulnud mulle, et soomlased on temperamentsed ja troopilised, kuigi nad ei näita oma temperamenti kogu aeg välja. Autor teeb järelduse, et selliseks muudab neid temperamantne ja lopsakas Soome loodus. Muidugi sõna troopiline peale ma poleks ise selles kontekstis tulnud.

Mõnes osas tahaks ka raamatu autoriga vaielda. Näiteks seal, kus ta väidab, et Soome ametnikud on kiuslikud ja järeleandmatud. Ma ei sea kahtluse alla, et nad seda on, kuid ma ei ole rahul, et sellest kirjutatakse pealkirja all „Soomlaste kiiksud“. Minu kogemuste kohaselt on just Eesti ametnikud eriti inimvaenulikud. Viimati oli mul seesugune kogemus vanemahüvitise taotlemisel pensioniametist, kus lõpuks tundus, et ma ei saagi mulle seadusega määratud hüvitist kunagi kätte, kuigi ma polnud mingi erandjuhtum. Ometi olin pensioniametis lausa kaks korda füüsiliselt kohal käinud.

Kui arvestada, kui palju eestlasi on pikemalt Soomes elanud või töötanud, siis saab igaüks oma kogemusi raamatus kirjeldatuga võrrelda. Igal juhu loodan, et „Minu Soomele“ tuleb Kaja poolt ka teine osa. Kui enam ei jätku materjali soomlaste-eestlaste võrdluseks, siis võiks seal olla juttu lihtsalt igapäevasest mõnusast eluolust ja soomlaste nutikatest lahendustest, sekka ka mõned kulinaarsoovitused. Avastasin nimelt, et Kaja peab ka omanäolist ja –maitselist toidublogi. Ja tegelikult oleks väga huvitav lugeda ka teiste eestlaste „Minu Soomesid“. Soome on ju igal juhul riik, mis eestlastele läheb korda juba ainuüksi sellepärast, et ta on naaberriik ja me ei saa selle riigi vastu kunagi ükskõikseks jääda.

Ootan suure huviga ka raamatuid „Minu Rootsi“ ja „Minu Läti“, miks mitte ka „Minu Venemaa“. „Minu“-raamatusari on asjalik ettevõtmine.