Kuidas Sinust sai kirjanik?

Seni pole saanud ja kahtlen, kas see üldse  kunagi juhtub. Ma ei positsioneeri end kirjanikuna, olen lugeja. Kirjutamine on lugemise suhtes marginaalne tegevus. See aitab mul lugejana kasvada, muud õigustust sel  pole.

Ma ei nimeta end kirjanikuks ka sellepärast, et eelkõige jätan endale vabaduse mitte kirjutada, kui see mulle ei sobi. Samuti ei suuda ma vastutada kirjaniku mõiste tähendusvarjundite ja devalveerumise eest. Eelistan oma võitlused ise valida.

Missugused raamatud või autorid on Sinu lemmikud, keda hindad või keda imetled?

Lemmikud olid mul viimati vist teismelisena, kui mõni värskelt avastatud teos või autor maailmapilti loksutas. Eks algajal ikka juhtub. Hea/halb, meeldib/ei meeldi on üsna primitiivsed kategooriad, tegelikkus on lõpmata mitmekesisem. On  suurepäraseid, ent  ebameeldivaid raamatuid. Mõnda raamatut loen meelsasti ja korduvalt, ehkki lõpuni ei mõista. Paar korda olen kogenud, kuidas halb raamat võlub just oma halbusega ning tekitab hälbivat, peaaegu pahelist huvi. Lugemisvalikut tehes lähtun sellest, mida ma parajasti vajan, mida on teosel mulle pakkuda, kas ma ise olen selle jaoks valmis ning suuteline seda vastu võtma.

Võin oma lugemust nimetada massiivseks. Uued raamatud ja autorid asetuvad sellesse nagu kivikesed müüriõnarustesse. Igal on oma koht ja otstarve; ükski pole asendamatu, ükski pole üleliigne. Samas on lugemuse demonstreerimine mulle väga vastumeelne. Seepärast ei nimeta ma väljaspool eravestlust ühegi autori nime ega tsiteeri konkreetseid teoseid. Isegi  mu kodune raamatukogu asub kappides, mitte avariiulitel. See on osa mu eraelust, mis pole kõrvaliste jaoks.

Millest räägib „Liblikad janus“?

Kõik raamatud räägivad sellest, kuidas inimesed püüavad teada saada, millest räägivad nende elud.

Ma tõesti ei soovi kellelegi ette öelda, millest "Liblikad" räägib. Raamat valmib lugeja peas ning autor ei saa  tulemust kontrollida. Ehkki  sageli püütakse seda teha. Kirjanik kirjutab raamatu ja hakkab siis seletama, mida ta sellega öelda tahtis, kuidas  sellest peab aru saama ja mis on kogu asja mõte. Annab oma raamatule kaasa kasutusjuhendi. Aga mis on sellisel juhul raamatu enda mõte? Ja  kuidas  see kirjanik ise loeb? Kas vajab kah kasutusjuhendit?

Nii et mul pole aimugi, millest  "Liblikad" lugejatega räägib. Aga oleksin tänulik, kui nad sellest mulle teada annaksid. Minu meiliaadressi leiab raamatust.

Mulle on meeldinud Sinu  lähenemised lugeja ja kirjaniku, lugemise ja kirjutamise teemal.  Oled öelnud :„Lugeja on defitsiit, aga neist ei märka keegi hoolida. Ometi pretendeeritakse nende tähelepanule, ajale, rahale.“  Kas  „Liblikad janus“ pretendeerib lugejate rahale?

Otse loomulikult, hinnakleeps on ju kaanel olemas. Ja nagu kirjastaja teab rääkida, on lugejad seda pretensiooni  usinalt rahuldanud, sest tiraaži põhi paistab.

Kas Sul on retsept, kuidas vähendada lugejate defitsiiti?

Elame info ülekülluses, ehkki see info on vaid nõrgalt korrastatud ja suunatud.

Lugeda on rohkem, kui elu jooksul jõuaksime, pealegi tekib muid köitvaid sisendeid pidevalt juurde. Osa kirjanike reaktsioon sellele on sõge. Lugejaid nimetatakse nende valikute pärast avalikult pööbliks, kes pole suuteline kõrgest kirjandusest aru saama. Sama hingetõmbega nõutakse tingimusteta lugupidamist ja kirjanikupalga maksmist takkaotsa. Näägutamine ja nutt selle üle, nagu loeksid inimesed pidevalt valesid raamatuid, on igapäevane. Esiteks pole olemas valesid raamatuid. Teiseks pole olemas rumalaid lugejaid. Ja kolmandaks pole see üldse teiste asi, millega keegi oma vaimu toidab. Näiteks minule isiklikult ei sobi draamakunst, teater lihtsalt pole minu meedium. Ma tahaks näha isikut, kes söandab mind sellepärast kultuurituks nimetada.

Kui kirjanike ja lugejate vahel tekib mittemõistmine, ei ole probleem lugejates. Mõtlev inimene esitab raamatut avades väga nõudlikke küsimusi. Näiteks kuidas elada tavalist elu ebatavalisel viisil? Kuidas leida kesktee naiivsuse ja küünilisuse vahel? Kuidas vältida pisendamist ja lahenduseta jäävaid konflikte? Kirjanikele, kel neid vastuseid pole, kuluks ära telesaade a la „Eesti otsib superkirjanikku“. Las pritsivad seal tinti. On tõsi, et teatav osa eesti kirjandusest on eesti lugeja jaoks konkurentsivõimetu.

Lugejad pole välja surnud, vaid instinktiivselt eemaldunud, peaaegu sisepaguluses. Või rändavad täiesti teistsuguste mõtestamishorisontide suunas.

Oled öelnud, et humanitaarharitlasena triivid üha enam astro-, bio- ja tehnomaastike suunas. Kas ja kuidas tehnoloogia mõjutab raamatute lugemist ja lugejat?

Lugemine pole ju eesmärk omaette, vaid inimeseksolemise ja selle mõtestamise orgaaniline osa. Seega tuleks küsida, kuidas me inimestena omaleiutatud tehnoloogiatega toime tuleme. Vahel on lõbus jälgida, kuidas mõni uus vidin kõik ähmi täis ajab. Ühed hõiskavad uue ajastu saabumisest, teised halavad, nagu tapaksid masinad mingi müstilise „hinge“. Tehnoloogia lühiajalist mõju hinnatakse tohutult üle, samas selle pikaajalist mõju ei teadvustata peaaegu üldse.

Tehnoloogia olemusse on ebaõnnestumine sisse kodeeritud. Loomulikult püütakse vigu vähendada, kuid iga insener või koodikirjutaja teab, et pole võimalik luua tehnilist seadet, lahendust või programmi, mis põhimõtteliselt  ei saaks  funktsioneerimast lakata. Seega töötavad nad pideva nurjumisvõimaluse tähe all. Minu meelest on see imetlusväärne. Just ebaõnnestumisega arvestamine ja edukas toimetulek sellega on olulisim, mida tehnoloogiast igapäevasesse inimkogemusse üle võtta.

Mida arvad e-raamatutest?

Hästi arvan. Tegelikult on mul väike nõrkus IKT uuenduste vastu, need pakuvad mulle vaimset pinget. Olen tuttav nii Kindle´i kui Sony erinevate e-lugejatega. Suurt vahet neil pole, kõik on enam-vähem kasutatavad ja teevad mõnes suhtes elu lihtsamaks, ilma uusi probleeme juurde tekitamata. Omaette lugu on muidugi kõikvõimalike müügi- ja levitamisõigustega.

Mis on Sinu järgmine raamat?

Ilmselt saab selleks romaan, mille käsikirja lõpetasin umbes nelikümmend kaheksa tundi tagasi. Teoreetiliselt peaksin olema nirvaanas.:)

Aitäh Martinale. Ootan uue raamatu ilmumist, soovin edu ja õnne!