|
Vahel tundub, et üks kriteeriume, mille järgi kohalikke värskeid lina-, kunsti- või kirjandusteoseid hinnatakse, on see, kas need tekitavad piinlikkustunnet. Et kas tekitab palju, vähe või üldse mitte.
Seda viimast, muide, juhtub harva, aga vahel ikka. Nagu näiteks nüüd, lugedes Milvi Martina Piiri esikromaani “Liblikad janus”, mis võitis ka viimase romaanivõistluse.
On palju asju, mis teevad Piiri raamatu heaks. Ta on maitsekas, aga ei muutu sealjuures kuivaks – Piir on keeletundlik jutustaja. Ja jutustada ta oskab. Piir oskab oma ideed ilukirjanduseks vormistada. Ta viskab välja palju erinevaid süžeejuppe, mis lõpuks moodustavad orgaanilise terviku.
Teisisõnu, kompositsiooniga autoril küll probleeme pole, mis tundub aga romaani “Liblikad janus” ülesehitust vaadates päris suur ülesanne, sest teosel puudub justkui keskne peategelane. Selle asemel sibab ühes Eesti linnakeses ringi terve hulk väga erinevaid igas vanuses ja rahvuses, igast soost karaktereid, kes kõik mõjuvad ühtviisi veenvatena.
Muide, raamatust paistab välja autori suur lugemus. Aga mitte seepärast, et tekst oleks tsitaatidest ülekoormatud. Pigem väljendub see algaja romaanikirjaniku kohta haruldases stiilitundlikkuses, mida võiksid kadestada ka kirjutajad, kel tagataskus rohkem romaanimõõtu kirjatükke.
Aga eks kriitikameelt ongi kõigile antud erinevalt. Küllap mängib oma rolli ka Piiri luuletajataust, sest tekst on ühtlasi poeetiline ja voolav.
Milvi Martina Piir ise on nimetanud oma romaani väidetavalt eduraamatuks, kus ka väikesed ja abitud võivad muutuda ning seeläbi teisi ja maailma muuta. Mine tea, võib-olla on see tõesti nii.
Veelgi tähtsam näib see, et kirjanik ei õpeta ega suuna, vaid laseb lihtsalt oma tegelastel vaikselt kulgeda.
|
