Silmitsen oma käte vahel raamatut, mille kaasi kaunistab vanade koltunud ja kaardu tõmbunud mustvalgete fotode kuhil. Ajalooja. Hallikad toonid. Tagakaanel lõik, mis toob lugeja silme ette mälupildikese lapselapse ja tema mamma ühisest hetkest. Ja, oi kui ülipoeetilised fraasid – „järjekordne jääpärl lükitud aegade raskesse keesse“. Ajalugu, mälestused, memuaarid, heietamine – ei. Üldse mitte minu teema. Selline on esmamulje. Tegelikult pole „Ajalooja“ aga sugugi mingi lihtne ja igav mälestusi heietav raamat.
Esmamulje juurde kuulub ka selge äratundmine – sirvin raamatut ja lehekülgedel joonistub välja tuttav ja selgestiloetav käekiri. Teen lahti avaleheküljed ja kontrollin – „Kujundus ja kaas Piret Räni“. Olles praeguseks raamatu kaanest kaaneni läbi lugenud, võin öelda, et Piret Ränile omane kujundamisstiil sobib selle raamatu sisuga ideaalselt. Need väikesed asjad. Asjad, mis kunagi on olnud uued. Asjad, mis püsivad ajas muutumatuna, kogudes ja kandes endas üha uusi tähendusi. Kummaline, kuidas tummad asjad suudavad tihtipeale jutustada palju enamat kui lakkamatu jutuvada. Asjad. Neis peitub palju erinevaid lugusid. Kuid kõik nad kannavad ja loovad ühte, aja lugu.
„Ajaloojas“ peegeldub justnimelt jutustaja kirg ajaloo kui aja loo vastu. Minu jaoks tähendab ajalugu esmalt daatumeid, sõdu, revolutsioone, ülestõuse, pärisorjust, vaikivaid nimesid ja kuivi fakte. Ajalugu on aga alati subjektiivne ja kirju. Ajalugu on lugu. Ja selles loos on olulisel kohal kõrvuti nii surelikkus kui ka jäävus. Kõik ajalik ja mööduv kandub edasi vahel isegi sadade aastate taha, meie elusid määravad seotus ja vastasmõjud. Sellisena näitab ajalugu „Ajalooja“. Poeetilisena. Kujutlege ajaloomaastikul näiteks apokalüptilist kõrrepõldu või kimpuseotud astmaatiliselt soiguvaid kanapuntraid ja te saate aru, mida tähendab siinkohal poeetilisus. Poeetilisuse kõrval on raamatus aga täiesti olemas ka ajastu kujutamine: „On tuhande seitsmekümnendate aastate lõpp või kaheksakümnendate algus. Arusaam, et teadmine on ohtlik või vähemalt ebameeldivusi tõotav, elab enesestmõistetavalt igaühes, ka lastes.“
Lapse vaatepunkti valimine ajast, ajastust, ajaloost kõnelevas raamatus tundub algul kuidagi triviaalsena. Meenuvad Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“, Günther Grassi „Plekktrumm“, Leelo Tungla „Seltsimees laps ja suured inimesed“ ning „Samet ja saepuru“. Aga, tsiteerides „Ajaloojat“ – „Kui hea, et asjad, inimesed, suhtumised ja rollid aina muutuvad, et miski ei püsi samana.“ Nii nagu muutub inimene ajas ja aeg inimeses, nii muutub ka raamatu peategelane, muutub vaatepunkt ja muutub minu arusaam triviaalsusest. Lugedes tundub pisut põhjendamatu kolmanda isiku ja minavormi vaheldamine, sest stiil, sõnakasutus ja isegi vaatepunkti sisuline külg jäävad seejuures samaks. Kõike aga ei peagi oskama kohe põhjendada. Kokkuvõttes mõjus selline killustatud pildilisus palju terviklikumana. Raamatu keskse teema – aja loo – mõtestamisel tuli see pigem kasuks.
Lõpetuseks tooksin välja kaks mõtet, mis raamatu lugejale eeskujuks võiksid olla – „mõnikord langetab ta pea kätele ja unistab kõigest korraga“ ning „ta ei vaatagi midagi, sest kõik oluline on ta sees.“ Selliseid inspireerivaid selgusehetki leidub „Ajaloojas“ täpselt parajas koguses.
