Romaan algab meeleolukalt – Kaja ärkab sellepeale, et keegi järab tal pea küljest liha. Isegi juukseid ei põlga ära ning juuste närimisel tekib selline heli, otsekui krõmpsutaks lehm rohtu. Võiks öelda, et tegu on ühe uljama romaanialgusega, mida ma viimasel ajal lugema olen juhtunud!

Põhjalikule ulmelugejale pole Maniakkide Tänav kindlasti tundmatu nimi, hoolimata sellest, et autor on avaldanud vaid kuraditosin juttu ja romaani «Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi». Kirjutatu ja avaldatu omanäolisus on sageli põhjustanud lugejate jagunemise kahte leeri: nendeks, kes tingimusteta autorit ülistavad ning nendeks, kes niisama raevukalt autorit materdavad. Maniakkide Tänava teine romaan «Surmakarva» võib tuua nende leeride vahele teatavat leppimist, sest autor on esikromaaniga võrreldes kõvasti edasi arenenud ning pole samas minetanud omanäolisust ja pöörasust.

«Surmakarva» tugevamaks küljeks pean ma tegevuse hoogsust, kujutatava maailma originaalsust ja läbimõeldust ning kindlasti ka tegelaste ja võitlusstseenide usutavust. Miinuseks peaks liigse trükiruumi raiskamist kõiksugu vappide ja suguvõsade kirjeldamisele. Samas annan ma aru, et paljudele fantaasiaromaanide austajatele pole see miinus üldse miinuseks.

Romaani tegevus toimub maailmas, mis meeleolult ja vaimsuselt on üsna ugri-mugrilik, aga mingit haljal aasal linastes ürpides tantsu ja tralli selles pole. On hoopis kooljad, lummutised ja mäed. Viimatimainitu on autori leidlik nimetus ühe suure ja surmava eluka kohta. Maastikud on samuti tegelastele sobilikud: põlenud alad vahelduvad padrikute ja püünisaukudega. Inimesed, kes selles maailmas toimetavad, tegelevad põhiliselt sõdimisega. Tugevamaid tundeid tekitab ka saamahimu ja kättemaks ning loomulikult armastuse ja kiindumise erinevad avaldamusvormid.

«Surmakarva» on ka mõnusalt moodne romaan, mis hakkab üsna suvalisest kohast peale ja üsna suvalises kohas katkeb. Ei, romaanil on lõpp olemas, suisa kaks lõppu, aga kirjutatud on see kõik nõnda, et autor võiks ette- kui tahapoole oma kakskümmend järge kirjutada. Loodan, et Maniakkide Tänav sedavõrd tuima käsitöösse ei lange ning kingib lugejale hoopis mõne muu loo, mis oleks niisama põnev ja unetunde rööviv kui «Surmakarva».

Hoiatus! Raamat sisaldab arvestaval hulgal surma ja morbiidseid kirjeldusi. Nõrgema närvikava ja viletsama seedimisega inimene peaks enne lugemist korraks aja maha võtma ja hingamisharjutusi tegema. Musta huumori sooneta inimestele on romaan aga vastunäidustatud.