Justin Petrone

ARVUSTUS: Ameeriklase siiras enesepaljastus Eesti taustal

Justin Petrone „Minu Eesti“. Kirjastus „Petrone Print“, 2009
Postitas Elina Kononenko, 29.10.2009 Vaadatud (418)
(Raamatuarvustaja hinne)

Minu Eesti “1. osa „Kas lubate elada?“ on üks soe ja mõnus raamat, mis haaras mind endasse kogu nädalavahetuseks ja olgugi, et see raamat võiks pealkirja järgi olla ehk pigem suunatud välismaalase silmaringilaienduseks, andis see ka mulle teadmisi juurde, ka Eesti kohta.

Justin Petrone „Minu Eesti“ on kahtlemata midagi märksa rohkemat kui pelgalt lugu ühest riigist. Seda võiks koguni nimetada arenguromaaniks (ehk –jutustuseks), sest detailselt ja ilmekalt on siin kirjeldatud ühe inimese muutumist ja kasvamist ühe aasta jooksul.

Kõige rohkem ehk 12 punkti annaksin ma sellele raamatule siiruse ja avameelsuse eest. Ma pole ammu midagi nii üdini ennast paljastavat ja kohati isegi ennast kompromiteerivat lugenud. (Viimane oli Kati Murutari „Viimnekuu“.) Mulle väga meeldib, kui inimesed avavad end kirjasõnas. Eesti inimesed on üksteisele paraku liiga suletud, sest riik on nii väike ja ajalugu on õpetanud enda tegemistest-omamistest vaikima.

Viimase aja elulooraamatute buumi raamatute hulgas on nii palju selliseid, millest ilmselgelt täit tõde lugeda ei saa, tuleb leppida vaid ümara jutuga. „Minu Eestis“ on aga kokku saanud kaks minu suurt lemmikut: suleosavus ja eksrovertsus. Kui arvestada, et raamatu originaal pandi kirja inglise keeles, siis võib kiitust avaldada ka tõlkija Raivo Hoolele.

Selle aasta jooksul, mida see raamat käsitleb, muutub Justinis ja tema elus palju. Seiklusi igatsevast kolledžilõpetanust saab abielumees ja tulevane isa. Raamatu lõpuosas on tema limonaadipudelist viskikoksi rüüpavate sõprade näol hästi näha, milline tulevik oleks Justinit oodanud, kui ta ühte minevikuõudustega silmitsi seisvasse jääkülma väikeriiki poleks sattunud. Vähemalt mina, eestlane, olen veendunud, et Justin võitis Eestisse tulles väga palju. USA sõbrad on ilmselt minuga erimeelt.

Selle raamatu puhul paneb mind hämmastama, kuidas küll on Justinil nii detailitäpselt meeles aastatetagused ajad. Aga vastus tuleb tegelikult ka raamatust välja – noormees kribas vahetpidamata päevikut ja seda isegi tänaval jalutades.

Peale päeviku, raamatu, artiklite jms jõuab Justin veel ka blogi kirjutada. Pean tunnistama, et ma ei ole olnud Justini blogi lugeja, sest ma ei ole ilmselt eestlasena tema ühiskonnakajastuste sihtgrupp. (Ehkki kui ma praegu sinna blogisse kiikasin, tundus seal palju huvitavat, mida hiljem sirvima siirdun.) Märksa rohkem meeldis mulle tema naise Epu blogi, kui Epp veel seal üksipulgi enda ja oma USA hõimlaste elu lahkas. Sealt sain tundma ka Justinit.

Epust tekkis nii tema blogi kui ka „Minu Ameerikaid“ lugedes hoopis teistsugune pilt kui Justini raamatus. Justini raamatus on ta parajalt hullumeelne kosmpoliit, kes rändab pidevalt ühest maailma otsast teise, vahepeal unustab ära kuupäeva, millaks tal lennukipilet ostetud oli, ja muudkui kirjutab palavikuliselt. Epu oma kirjutistest jääb aga temast mulje kui tasakaalukast ja loodusseadustega kooskõlas elavast isikust. Küllap see nii oligi, et lapse sünd muutis Epu elus palju. Juba Justini raamatu lõpus kogeb Epp märke, mis käsivad tal elu rahulikumalt võtta (näiteks minestamised rasedana nii lennujaamas kui ka oma pulmas).

Eesti jääb paraku Epu ja Justini suhteliini kõrval selles raamatus teisejärguliseks teemaks, kuid siiski on Eesti teema igal sammul nutikalt sisse toodud, kasvõi kohalikest toitudest rääkimise näol ning kõik see on vürtsitatud mõnusa huumoriga."Terve ülejäänud õhtusöögi vältel tagasin, et minu taldrikul poleks ruumi pisikesegi sülditüki jaoks."

Kohti, kus südamest naerda saab, tuleb selles raamatus palju ette ja seda paljuski tänu Justini võimele luua lugejale pilt silme ette. Näiteks naersin korralikult kohas, kus Justin võitles väikse sugulase Simonaga, kes haokubuga toidukauplusesse siseneda tahtis. Või kohas, kus ta plädisevale venekeelsele vanamehele lõpuks suures soovist midagi omalt poolt vene keeles vastata, prahvatas „Nužna nož! Zatknis!“

Hea on, et välja pole jäetud ka sellised tõsised teemad nagu näiteks küüditamine. Epu suguvõsa näidete kaudu saab välismaalane kindlasti Eesti ajaloost parema pildi.

Aga tegelikult, tuleb nentida, ei kattu minu Eesti-pilt sugugi Justini kogetuga ja see tõendab eelkõige Eesti mitmekesisust. Pean tunnistama, et mina pole küll Eestis punktuaalsusega kuigi palju kokku puutunud, eriti mitte seesuguse täpsusega, kus näiteks vanatädi juurde peab jõudma külla minutipealt õigel ajal. Nii Põhja- kui ka Lõuna-Eestis elades olen kogenud pigem vastupidist. Ilmselt on see täpsus, mille juurde Justin nii palju kordi tagasi pöördub, Epu suguvõsale (või mulkidele) omane nähtus. Tean ka paljusid eestlasi, kes usaldavad enese ravimisel ainult tablette, mitte aga küüslauku või ravimtaimi. Teisalt jälle tean paljusid eestlasi, kes ravivad haigusi hoopis viinaga (seespidiselt).

Viimase nädala kahe suurema Eesti raamatumüüja müügiedetabelites on raamat ühes esimesel, teises teisel kohal. Kui mitte veel praegu, siis paari kuu pärast kindlasti on Justin Petrone tuntuim ameeriklane Eestis.

Ootan suure huviga „Minu Eesti“ teist osa ja kindlasti ka kolmandat ja neljandat …