Religioonisotsioloogide kysitluste andmeil ei usu Eesti asukad kuigi kirglikult jumalasse. Telesotsioloogide andmeil on usk nõidadesse, astraalkehadesse ja horoskoopidesse seda tugevam. Ylikoolide andmeil oskab aina vähem inimesi selgitada, kuidas töötab kylmkapp või kohvimasin. Mis sellest järeldub? Sama sõnumi viimiseks eri inimesteni tuleb kasutada eri viise.

Samas pole vaja erilist teooriat, et mõista: inimene, kes endasse usub ja iga mure korral härjal sarvist haarab, jõuab lahenduseni tõenäoliselt rutem kui see, kes masenduses marineerib. "Rõõmsa meele käsiraamatus" põhjendatakse seda nelja naerunäolise koolitaja vahendusel ysna mitmel moel. Lugejaile tutvustatakse naerujoogat, hiinapärast tervisevõimlemist ja mahetoitumist, õpetatakse eneseusku ja elus edenemist. Toredad asjad ju kõik.

Raske on aru saada, mil määral on raamatu tekstiga pistmist selles kirjeldatud inimestel, kes yht või teist õpetust Eestisse impordivad, mil määral on aga tegu autori ymberjutustusega. Igatahes on kõik teooriad selgitatud kenas soravas keeles. Lihtsust rõhutab kyljendus, pea iga lause on tõstetud eraldi lõiku. Ilmselt töötas kyljendaja varem ajalehes. Kirgas kollane kujundus, päevalilli täis, sobib sisuga nagu sinep syldiga: heast paremat oleks patt tahta.

Kindlasti leiab see armas ylevaade moodsa Eesti rahvausundist hulgaliselt tänulikke lugejaid. Loodetavasti võtab mõni neist "Rõõmsa meele käsiraamatu" toel oma elu ohjad enda kätte. Mida paremat yhest eneseabiraamatust veel tahta võiks?