Kirjastus Koolibri on välja andnud soome kirjaniku Katja Kettu romaani “Keevitaja”.  “Keevitaja” on parvlaeva Estonia uppumise taustal arenev lugu (kuigi õigem vist oleks öelda lood), mis täis põhjamaist ängi, keerulisi inimsuhteid ja -saatusi. Romaani lõpplahendus pakub ootamatusi. Väga mõjuv raamat, mida tasub kindlasti lugeda.

Nagu kirjastuse kodulehelt lugeda saab, on romaani sünopsis lühidalt järgmine: “Teose raamiks on reisilaev Estonia uppumine 1994. a septembris. Autor ei keskendu aga traagiliste sündmuste kirjeldamisele, vaid kerib lahti loo, kus Estonia ja tema saatus põimuvad üllatavalt paljude inimeste argieluga mitmel pool Soomes.”

Romaanis areneb neli lugu: äsja töötuks jäänud keevitaja oma, kes oli kunagi Saksamaal Estonia visiiri keevitustöödel olnud; tema naise, kellega nad on lahku kasvanud ning kooselu on lihtsalt väline vorm, oma; tema Lapimaal elava tütre lugu, kes oma isa kunagi näinud pole; ja samuti Lapimaal elava ja töötav konstaabli jutustus.

Romaanis hargnevad ja põimuvad inimsuhted on kõike muud kui helged. Nelja tegelase monoloogide vahele pikitud õõvastavad kirjeldused, mida elab läbi üks nimetu tegelane laeva uppumise ajal, mõjuvad realistlikult. Rohkem detailidesse ei laskuks, sest see võib rikkuda lugemisnaudingu.

Kettut on juba võrreldud Oksaneniga, teda on tituleeritud lausa uueks Oksaneniks… Kas seepärast, et tegemist on naiskirjanikuga, kelle teos puudutab ka eestlaste jaoks karme ja valusaid teemasid - Estonia katastroof seda ju oli? Selline lahterdamine ja määratlemine ei ole kirjaniku enda ülesanne. Tema asi on kirjutada, ja oluline on, kui ta seda hästi teeb. Loomulikult on võrdlusmomente olemas, kuid lõpliku hinnangu annab siiski lugeja. Samuti võib lugejas tekkida küsimus, kas Estonia katastroofi teema täidab romaanis sisulist eesmärki või on tegemist autori sooviga tagada teose parem läbimüük ja loetavus.

Siinkirjutajale ei jätnud romaani sündmustiku sidumine Estonia uppumisega sihilikult kontstrueeritud muljet. Seda kinnitas ka kirjanik ja tõlkija Kätlin Kaldmaa ühes mõttevahetuses. Tema sõnul kasutas Kettu traagilist sündmustikku hoopis sellepärast, et kohtas pärisinimest, keevitajat, kellega sarnane asi juhtus.

“Keevitajas” räägitavad lood haakuvad hästi 1994. aasta septembrikuus toimunud traagilise sündmusega ning ilma selleta vist hästi ei töötaks, kuid sarnaseid süžeekäike saaks kindlasti mõne teise sündmuse (vahet ei ole, kas tõestisündinud või väljamõeldud) pinnalt hargnema panna.