Johannes Aaviku selts plaanib avaldada eesti kirjakeele uuendaja ideede päeviku ning taotleb selleks haridus- ja teadusministeeriumi toetust.

Seltsi ministeeriumile saadetud kirjast selgub, et päevik on plaanis avaldada magister Johannes Aaviku 130. sünniaastapäevaks tuleval aastal.

Informatiivne ja hariv päeviku vormis tekst sisaldab seltsi teatel arutlusi hariduse, keele ja stiili, kirjanike ja kirjanduse, kriitika, tõlkimise, kunsti, filosoofia, loomingulise töö, sõja ja olme, maailmavaateliste küsimuste üle, näitab suhtlemist paljude teadlaste ja kultuuritegelastega ning heidab valgust 1942-1943 aastate ajaloolistele sündmustele ja meeleoludele.

Kuna Aavik oli Eesti Vabariigi kooli üks kujundajaid, on tema mõtted haridussüsteemist ja koolireformist seltsi hinnangul aktuaalsed ka tänapäeval.

Aaviku käekirjas käsikiri on 1050 lehekülge paks, arvutitekstina on käsikirja maht 860 lehekülge.

Johannes Aavik (1880-1973) oli keelemees, kes tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks.

Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu. Nende ideaalideni jõudmiseks rikastas Aavik sõnavara murde- ja laensõnadega, kasutas ohtralt sõnaloomet, täiustas morfoloogiat ja ortograafiat.

Aavik oli eesti, ladina ja prantsuse keele õpetaja, Tartu ülikooli eesti keele lektor ja dotsent, hariduse ja sotsiaalministeeriumi haridusnõunik ning keskoolide ja gümnaasiumide peainspektor kuni aastani 1940, mil ta valldandati kõigilt ametikohtadelt. Ta oli ka Eesti kirjanduse seltsi ja Emakeele seltsi auliige ning teda autasustati 1938. aastal Valgetähe 3. klassi teenetemärgiga.