Mulda on ikka hämmastanud, mil moel Õlide Baarist teada-tuntud doktor ja õpetlane Amar on suutnud tõlkida midagi akkadi keelest ja selle isegi teataval moel ära avaldada. Raamat on ju avaldamisvorm, või ei ole? Babüloonia eepos, nüri ja keeruline värk, vanarahva keeruline käma, ühe millimallika nime kandva kokteiliga seda alla ei loputa. Samas peab aga ütlema, et elu Õlide Baaris on tavalisest teadustööst raskem: akkadi keelest raskem on mõistatada, mida räägib Amarile näiteks Kuku raadio ajakirjanik Mart Pukk oma parimatel hetkedel, mil kell on juba umbes 2 ja kõikide klientide lingvistiline ponnistus võtab väga keerulise vormi. Amar suudab ka seda tõlkida: hommikul selgitab ta nüri ükskõiksusega Pukile ja Meemele (samuti õlidest tuntud spetsialist-toimetaja), mida nood jutustasid ja mida see kõik inimkeelde panduna tähendab. Amar Annuse tööd maastikul peab täievääriliselt austama. Ilma sihukeste õpetlasteta ei jagaks keegi matsu, mida kirjutati mõnes eeposes või mida mögisevad varajastel hommikutundidel Puki ja Meeme sugused geeniused, kelle pikk iba on alles veel eepose vormi võtmas. Justnagu kunagi ka Babüloonias juhtus. Einoh, õlu, millest Gilgamešist kirjutatakse, on ju sama!