„Päikeseküla II“ on järg autori samanimelisele raamatule. Oma teoses jätkab ta mõtisklusi, kuidas tulla toime olukorras, kus olemasoleva elustiili osas oleme kaotanud rõõmu ja kire, kuid muutuste laskmiseks ellu puudub meil julgus. Raamatus keskendub autor mõistuse ja südame hääle järjepidevale diskussioonile mis on õige, vale, normaalne või ebanormaalne. Autori sõnum lugejale on „Vali mittetegutsemine tegutsedes“ . Paraku aga on reaalsus,  et sageli oma liigselt tormakate otsustega võime tekitada oma elus rohkem segadust, kui tegelikuks asjade loomulikuks ja õnnelikuks kulgemiseks vaja oleks.  Tähelepanelikul lugejal on võimalik kaasa elada tegelaskuju sisemisele arengule läbi loobumise asjadest, mida meid ümbritsev väliskeskkond peab normaalseks ja kui ka igapäevaseks rahuloluks vältimatuks.

Nii nagu raamatu esimeses osas, meeldis ka käesolevas järjes autori lihtne kirjastiil ning äratundmisrõõmu valmistavad analoogid meie kõigi igapäevaelust. Raamatu esimeses kolmandikus meeldis autori keskendumine tõsiasjale, et muutused ei tule ellu üleöö. Näiteks peale Hermese esimest naasemist Päikesekülast jätkas ta oma tavapärast elurütmi. Eks tegelikkuses on ka nii igapäevaelus  – peale mõnda filmi, reisi või koolitust tunneme endas seda „miskit“ , mis asendub peale mõne aja möödumist üksnes meeldiva mälestusega soovist tuua enda ellu muutusi. Samas tuleb tunnistada, et raamatu lõpuosas tekitas autori liigne keskendumine meditatsioonimõtisklustele soovi kirjutatust kiiresti edasi liikuda.

Lõpetuseks soovin välja tuua raamatust ühe huvitava mõtte: „Kaotuses peitub alati ka võimalus. Kui rahulikuks jääda, tõused uuesti pinnale“. Seega, rahulikku meelt kõigile!

Märksõnad: esoteeria, Kristo Kiviorg, meditatsioon, mõistuse hääl, psühholoogia, Päikeseküla, südame hääl