Aivar Sool: Minu teada pole veel Su raamatuid ilmunud e-raamatutena? Lasteraamatud koos vahvate illustratsioonidega e-raamatu formaadis võimaldaksid palju interaktiivset mänguruumi. Kas ja millal võib Su loomingut e-raamatutena oodata?

Olen sõlmimas lepingut Eesti Digiraamatute Keskusega. Kavatsen enamuse loomingut ka e-raamatuna välja anda. Usun, et romaan "Saatuse mängud" on e-raamatuna saadaval juba üsna pea. Lasteraamatutega läheb rohkete piltide tõttu pisut kauem.

Aapo Ilves: Kas Sinu raamatuid ostetakse rohkem raamatupoodidest või siis, kui Se neid ise laatadel-festivalidel-esinemistel müüd?

Ajaühikus ostetakse laatadel-festivalidel-esinemistel kahtlemata rohkem. Poemüük on pikk protsess, aga kokkuvõttes müüvad aastate lõikes poed vist ikka suurema hulga maha.

Andres K.: Kui palju Sa laulusõnu oled kirjutanud ja kellele?

Täpselt ei tea. Vast paarisaja ümber ehk. Võib-olla rohkem. Kuna mul endal nad miskipärast alles ei püsi, siis pole arvestust pidanud. Keskkoolis koosnes bändi repertuaar valdavalt omaloomingust. Lastelaule on salvestamiseni jõudnud mõnikümmend... Kunagi tegin lugusid ansamblile MTJ, Anne Adamsile jpt. Mõned lood on tehtud Ursel Oja lauluõpilastele. Neid laule, mis koos bändidega ringlusest kaovad, on ka parasjagu. Need laulud on kosmosesse läinud. Mõned lood on ikka aeg-ajalt raadiost kõlanud: „Lillekimbumees“ (Groove Machine), „Millest ma hoolin“ (A. Adams), ansambli „Amadeus“ repertuaaris on mitu lugu, harva kuuleb veel „MTJ-i“ laule.

Kõige tuntumad on ehk lastelaulud, millele viisid teinud Piret Rips, Venno Loosaar, Indrek Kalda, Tauno Aints. Ja loomulikult Indrek Kalda viisistatud X Noortepeo hümn „Puu on puude kõrgune“.

Jürgen: Kuidas on võimalik nii suurt peret kirjanikuna ära elatada?

Ega kirjanikuna ei olegi. Kui tahad elada, pead vägisi õppima kombineerima. Eks minagi otsin igasuguseid võimalusi kirjutamise eest saadavale lisa teenida. Olen omal käel õppinud kodulehekülgi tegema, koolist saadik mängin trummi... Elu jooksul on neid oskusi lihvitud ja arendatud. Nii palju, et toovad raskel ajal ka midagi sisse.

Margus N.: Kas Tartus on hea kirjanik olla? Äkki oleks Tallinnas või Ruusmäel parem?

Vahet ei ole. Minu jaoks. Tegelikult oleks Tallinnas pildil olemise mõttes kindlasti kasulikum. Tööotsade saamine, suhtlusringkond – kõik see mõjuks kindlasti ka rahakotile positiivselt. Mul aga on nii suur pere (7 inimest), et juba laste riidessepaneku peale kuluva aja jooksul jõuaks kaks korda ümber mõelda. Ja Tallinnas neid kantseldada... Ei tea. Olen Tartuga harjunud, lapsed ka. Sõbrad, sugulased, sidemed, harjumused, kohad...

Indrek: Mitut pilli Te mängite ja kus te pillimängu õppisite?

Suhteliselt korralikult mängin vist ainult löökriistu. Kunagi sai õpitud klassikalist kitarri paar aastakest, aga sellest on alles jäänud peaasjalikult vaid laulusaatmise oskus ja muidugi lugude tegemisel tuleb ka kasuks. Noorena mängisin lõõtspilli. Nüüdki võtan vahel lõõtsa kätte, aga ainult siis, kui keegi ei kuule. 80-ndatel mängisin restoranis paar aastat basskitarri ja aastakese klahvpille. Üldiselt on nii, et kui pidevat rakendust ei ole, kipub meelest minema. Löökriistamängijana mind ikka veel tahetakse ja see tuleb igati kasuks ka majanduslikult, eriti rasketel aegadel.

Sven: Kuidas te puhkate ja lõõgastute?

Kuulan muusikat, käin lastega jalutamas, loen, vaatan telekast mõnd filmi. Üha rohkem olen hakanud tähele panema, et hästi võtab pinge maha millegi lihtsa ja helge kirjutamine – olgu see siis lasteluuletus, jabur või mänguline peatükk romaanist, sõnad kantriloole.

Teinekord saab ka heade sõprade seltsis pitsike viina võetud.

Piret Bristol: Kuidas sa kujutasid endale ette kirjaniku tööd siis, kui sa veel ise raamatuid ei kirjutanud?

Noorena kujutasin ette, et kui olen ükskord vana ja kogenud kirjanik, siis istun kiiktoolis, suur ruuduline tekk süles, popsutan piipu ja loen oma mõtteid stenografistile ette, pidades aeg-ajalt pikemaid pause ja vahel ka tukastades. Ma ei osanud kuidagi ette näha, et kirjaniku tööks saab olema üks suur enesemüümine. Laadad, kohtumised lugejatega, aruanded, avaldused, arved, küljendajad, toimetajad, illustraatorid ja trükikodade hinnapakkumised... Käsi pidevalt pikka, et saaks lapsi edasi muusikakoolis hoida. Aktiivse ja suhteliselt elurõõmsa inimesena saan kõige sellega ka hakkama (lisaks juhuslikud tööotsad pillimehe ja veebimeistrina), küll aga on noorpõlvevisioon kiiktoolist saamas täitumatuks unistuseks. Pealegi ei saa ma oma elu jooksul vist kunagi nii rikkaks, et kiiktooli osta. Ikka on midagi pakilisemat ja vajalikumat ees.
 
Kes on sinu suur eeskuju-romaanikirjanik?

Mulle meeldivad väga Dostojevski, Wilde, Hesse, Salinger, Flaubert, London, Asimov, Strugatskid, Pratchett, Faulkner, Abe, Tolkien, Arto Paasilinna jpt. Maughami, Kafka, Zweigi novelle loen aeg-ajalt üle. Lemmikuid on elu jooksul tekkinud väga palju. Küll aga ei ole mul sellist suisa iidolit. On sulam paljudest. Tänu sellele, et kunagi lugesin väga palju ulmet, on minu kirjutistes läbi põimunud paljud ulmekirjanike stiilid ja kindlasti on suures osas siiski miskit, mis ei jõuagi teadvusse – kujundid-järeldused-mõttekäigud teadvuse ääremailt ehk puhas looming. Nii et, kahjuks ei olegi mul seda ühte ja ainukest eeskuju.

Kas täiskasvanutele romaane kirjutades on sul silma ees ka (üks) konkreetne lugeja - adressaat?

Kirjutades ei ole mul silme ees ühtegi adressaati. Siis, kui teen pausi ja panen suitsu ette, mõtlen vahel, et kuidas saaksid sellest, mida äsja kirja panin, aru erinevad inimesed. Tihti olen vaimusilmas näinud päid vangutavaid hallijuukselisi vanadaame, tühja pilguga raamatut käest viskavaid blonde tibisid, tõsimeelseid igapäevast rasket tööd tegevaid pereisasid, kes võtavad harva raamatu kätte ja kui siis ka satub olema Vilepi romaan, kus unistus osutub litsiks... On igasuguseid adressaate, ühte kindlat ei ole. Kõige enam kõnetan kirjutades ehk peategelast ennast, sest eks ole seegi tihtipeale kellegagi samastatav.
 
Nimeta kolm teemat, millest sa tahaksid kirjutada lähitulevikus romaani.

Psühhoanalüüs (stiiliks laiendatud reaalsus), uus ühiskonnamudel (ulme). Kolmandaks on plaanis üks korralik realistlik eesti romaan. Kuigi olen vastu igasugusele otse elust maha kirjutamisele, sest see ei ole päris kunst. Ma ei vaata seebikaid ka. Lihtsalt ei suuda. Kunst algab minu meelest sealtmaalt, kus reaalsus nihkesse pannakse. Teatud asjade üle- või alarõhutamisega, kunstilise moonutamisega on võimalik saavutada seisundeid, kus tunnetus väljub igapäevaraamest ja see ongi see, mis su üles raputab, paneb tegelikkusele teisiti vaatama, loksutab suuri asju paigale... Jah. Aga ühe romaani tahaks kirjutada siiski läbinisti realistliku. Kasvõi sellepärast, et Puka raamatukoguhoidja mind ikka lugejatega kohtuma kutsuks.
 
Kui palju on sinu arvates n-ö universaalseid romaanisüžeid?

Palju. Krimkad, tudengiromaanid, katastroofi-, õudus-, aguli-, armastusromaanid, ulme jne jne. Kuigi neis žanrites annab lõputult varieerida, on seal ikkagi mingi läbiv kirjutamata reeglistik – raamid, mis ei ole küll kombatavad, aga siiski olemas. Arvan, et palju lugenud kirjanikud on võimelised iga žanri puhul alustama lambist võetud lausega ja jätkama võiduka lõpuni, ilma et lõpp oleks üldse valmis mõeldud. Ma ei räägigi sõnumist ega strateegiast ja vahendite põhjalikust valikust sõnumini jõudmisel. Näiteks krimkade kirjutamine on puhas kombineerimine. Tähtis on algoritmi valmismõtlemine ja siis muudkui anna minna. Hea krimka puhul tuleb muidugi omada kotitäite kaupa situatsioonikoomika, psühholoogia jm vahendeid, et algoritmist saaks nauditav kirjandusteos. Agatha Christie valdas seda kunsti täiuslikult. Mina ei suudaks vist krimkat kirjutada. Tahaks ikka lennata.

Kuidas sa positsioneerid ennast praegusel eesti kirjandusmaastikul?

Eesti kirjandusmaastikul ei ole mind romaanikirjanikuna veel olemas. Nagu tavalisel maastikul kasvavad puud, nii kasvavad ka kirjandusmaastikul arvamuspuud ja nad kasvavad umbes samas tempos, mis tavalised puudki. Nad on sellised hästi kirjud, paljude värviliste lehtedega ja mõne oksa küljes on lehed okastega vaheldumisi. Arvamuspuude kasvamine on selline pikem protsess. On küll võimalik kunstlikult korraks tolmu keerutada – kõvasti reklaamida, genereerida skandaal vms, aga pikemas perspektiivis näitab siiski aeg, mida iga raamat väärt on. Arvan, et kui ma enda seatud latti alla ei lase, siis võiks selle küsimuse juurde peale kümnendat romaani tagasi tulla. Võib-olla mind ennast siis enam pole, aga ega mind pole siis enam vajagi. Raamatutel on kombeks hakata kirjaniku sule alt lahkudes elama oma iseseisvat elu.

Lastekirjanduses olen ma vast juba nähtav. Väikese puukesena. Aga ega ma ennast ise positsioneerida ei tahaks. Las seda teevad ikka lugejad.

Ursel Oja: Kuidas oled sa mõtestanud enda kui muusiku tegevust pärast seda kui hakkasid kirjanikuna aktiivselt tegutsema?

Kahjuks olen hakanud muusikaga vist vähem tegelema. Küll aga otsitumalt. Praegu on mul näiteks bluusibänd „Blue Deja Vu“, kus mängivad väga head pillimehed ja asja tehakse hingega. Samuti on tuntud pianist Sven Kullerkupp sokutanud mind igasugu huvitavatesse projektidesse, tuntumaks on neist ehk Sveni ja Helin-Mari kontsertprojekt „1001 ööd ja armastuslaule laiastmaailmast“. Huvitavate esinemiste puudumise üle vähemalt sel, 2011. aasta suvel kaevata ei saa – 4 festivali ja muidki vahvaid esinemisi.

Signe: Kas laulude tekste on kergem kirjutada siis, kui oled kokku puutunud muusika ja muusikute köögipoolega?

Loomulikult. Teades laulude tegemise köögipoolt läbi ja lõhki, oskad ka sõnu paremini seada. Ja ega haltuurat eriti teha ei saa – tead juba ette, et varsti heliseb telefon ja laululooja ütleb, et kuule, tee üks salm juurde.

Peeter: Kui palju on sind kui kirjanikku mõjutanud omad lapsed, muusikutest peresõbrad?

Laste koha pealt tuleks kohe pikk jutt, aga piirdun siin arvamusega, et lastekirjanikuna poleks ma vist pooltki seda, mis olen, kui mul endal lapsi ei oleks. Enamus juttudest-luuletustest on ikka rohkem või vähem inspireeritud omaenda lastest.

Mis puutub muusikutest peresõpradesse, siis see on üks parem osa mu elust. Ma ei kujuta ette, et mul oleks näiteks kümme hambaarstist või treialist peresõpra... Kuigi austan mõlemaid elukutseid, ei oleks mul nende esindajatega väga palju kokkupuutepunkte ja ühiseid teemasid. Muusikud on isemoodi loominguline rahvas, nendega on mul päris suur vaimne ja hingeline ühisosa. Isegi nende vaikimine on tihti päris musikaalne.

Aidi Vallik: Milline raamat sinu enda omadest on sinu lemmik?

Selliseid suisa lemmikuid ei ole, kuna kõik omaenda raamatud tunduvad nagu veidi lõpetamata ja igal kriitilisel tagasivaatamisel tundub, et siin-seal oleks olnud võimalik sada korda paremini kirjutada. Vähem või rokem armsamaid on küll. Lasteraamatutest on mulle armas näiteks ulmekas „Horlok ja Ürgvärava võti“. Kuna enamus seiklusi selles raamatus on juba kooliajal valmis mõeldud-kirjutatud, siis seob miski selles raamatus mind otseselt lapsepõlvega. Kahju, et lapsed enam pakse raamatuid ei loe... „Horloki“ lugejaid siiski on ja olen saanud ka väga südamlikke kommentaare.

Romaanidest meeldib mulle isiklikult „Saatuse mängud“ natuke rohkem kui „Hirm“. Ei oska öelda, miks. Võib-olla sellepärast, et „Hirmu“ kirjutades mõtlesin kogu aeg tulevase lugeja reaktsioonile. Teise romaaniga mind sundmõtted enam ei seganud.

Helen Reiser: Kuidas näeb välja teie puhul raamatute loomeprotsess? Kas lugu on enne selle kirjapanekut enam-vähem algusest lõpuni valmis mõeldud või alles kirjutamise käigus leiate loole lõpplahenduse?

Reeglina ikka mõtlen valmis. Kui valmis ei mõtle, ei tule lugu hoogne ja püandikas, vaid otsiv-kompiv ja aeg-ajalt teemast kõrvalekalduv.

Loomeprotsess ise on üks suur mõistatus. See algab juba ammu enne raamatu kallale asumist ja kestab tihti edasi veel peale raamatu ilmumist. Mõnikord on vaja lihtsalt kusagile punkt panna...

Ott Kilusk: Kasutad oma raamatutes, nii suurtele kui väikestele kirjutades nn. paralleelseid universume, teisi tasandeid nii ajalises kui ruumilises tähenduses ja annad tegelastele võimaluse nende vahel reisida.

Nagu juba ühele küsijale vastasin, algab kunsti tegemine minu meelest sealtmaalt, kus reaalsus nihkesse pannakse. Teatud asjade üle- või alarõhutamisega, kunstilise moonutamisega on võimalik saavutada seisundeid, kus tunnetus väljub igapäevaraamest ja see ongi see, mis su üles raputab, paneb tegelikkusele teisiti vaatama, loksutab suuri asju paigale... Üheks vahendiks, mis aitab asju ilma loogikaga ja reaalsete mõõtekavadega pahuksisse minemist nihkesse panna ja deformeerida, ongi väljamõeldud keskkonnad – olgu need siis parralleelmaailmad, ajanihked, unenäomaailmad või mis iganes.

Kas käesolev maailm on sinu arvates romaani taustsüsteemiks ebapiisav ega võimalda kõiki autori filosoofilisi ideid realiseerida?

Käesolev maailm ei ole taustsüsteemiks ebapiisav. Taustsüsteemiks võib olla ka lihtsalt roosa värv või sügismaastik, lahinguväli või universum. Kunstiliigis nimega ilukirjandus on võrratult tähtsad need maailmad, mille kaudu taustsüsteemile objekte ja sümboolikat luua ja neile kordumatut tähendust või kogemust omistada.

Näiteks istud sa liivakasti maha ja sulle öeldakse: „Tee mägi!“ Lükkad kahe käega liiva kokku ja näe – mägi missugune. Siis tuleb kunstnik, ütleb et sule silmad ja kirjeldab sulle üksikasjalikult kusagil universumis eksisteerival planeedil 100 km kõrgust hiigelmäge koos tema nõlvadel lokkava rikkaliku floora ja faunaga, meeletult pulbitseva eluga ja millega iganes veel... Siis avad sa silmad ja vaatad omna liivahunnikut. Teadmine, et see ei ole mägi, on selgem kui kunagi varem. Ja midagi jääb veel... Kusagilt teisest maailmast...

Või võtame kasvõi Wilde „Dorian Grey portree“ – asjade nihkesse panekuks läks vaja ühtainsat maali ehk kogu väljamõeldud maailmaks, kus reaalsust painutada, oligi üks maal. Küll aga oli lugejale ülimalt veenvalt sõnum edasi antud. Realistlikust kirjandusest rääkides läheb sellise võimsuse saavutamiseks märksa rohkem sõnu, veenmisjõudu ja kirjanduslikku atribuutikat tarvis.

Või tahab autor väita, et tema poolt kirjeldatud paralleeluniversumid on kusagil olemas ja pakub lugejaile oma raamatute kaudu võtit nendesse sisenemiseks?

Kõik on olemas, mille kohta pole tõestatud vastupidist, on öeldud. Ülim abstraktsus on tihtipeale küsitav just võimalikult laia lugejaskonna jaoks. Siis, kui tahad kõigile hea olla. Abstraktse mõtlemisvõimega on lood umbkaudu samad, mis huumorimeelegagi – ohtlikult paljudel see lihtsalt puudub, või jäädakse napilt lähedal „küüsi vastu tahvlit kraapima“. Sellise kontingendi eest on tulnud paljudel kirjanikel isegi pageda. Nii et, pole sugugi lihtne lasta oma vaba mõttelend paralleelmaailmadesse lendu ja tuua sealt tagasi sümboolikaid ja kuvandeid, mis on võimalikult paljudele arusaadavad ja samas hoolitseda, et teos ei tunduks ka lahtinämmutatuna.

Seega, vastates viimasele küsimusele: paralleelmaailmad on olemas (kes ei usu, võib võtta neid lihtsalt kirjanduslike abivahenditena) ja paljud kirjanikud pakuvad oma raamatute kaudu võtit nendesse sisenemiseks. Võtmeks ongi avatud meeled ja usaldus.

Kas taoline mitmetasandilisus, nagu seda eelmises küsimuses kirjeldasin, pole sageli siiski allegooria tööriist? Et lugejal jääks kõrvalvaataja mulje, ehkki jutt käib justkui temast endast – inimesest?

Sageli on. Sageli ei ole. Oleneb teosest ja sellest, keda kõnetan, miks kõnetan, mida tahan öelda. Ja kas kõnetan kirjutades inimest, kelle kohta eeldan, et ta justkui kardaks pisut inimene olla. Või siis voolin endale kirjutades sellist lugejat, kes antud teost lugedes mingil põhjusel peaks kartma inimene olla. Jah, selline mitmetasandilisus ja teiste maailmade kasutamine selle kujutamiseks on kasutatav ka puhtalt allegooria tööriistana. Aga ei pruugi. Allegooria on atribuutikana vahend, kus hea ja halb on üksteisele lähedal. Mulle meeldib kasutada ka sellised vahendeid, kus hea ja halb ei ole tihtipeale teineteisele isegi mitte nähtavas kauguses.

Aivar Sool: Ja lõpetuseks – kes saab auhinna parima küsimuse eest?

Auhinnaraamatu saab valida Helen Reiser. Küsimus oli lühike ja sisukas.

Aivar Sool: Aitäh, Heiki! 

Vaata ka  www.vilep.com