Ainult autor ise oma tagasihoidlikkuses, saab ja tohib nimetada raamatut reisuks Hiina minevikku ja olevikku. Lugeja jaoks on siin aga palju muud – autori KIRG, PÜHENDUMINE, OTSINGUD (võib-olla veel midagi?) maailma ühe vanima tsivilisatsiooni ja seda kandvate inimeste saatuste vastu.
Eesti keeles ligi 500 lehekülge kohati seikluslikke kohtumisi oma kangelastega tänases Hiinas ja mujal maailmas, pani mind algul ootama hoopis teist laadi seoseid, kui raamatus on toodud. Kangelased on vajalikud, et rääkida kultuurist ja ajaloost, linnadest, väravatest ja müüridest maa peal ja maa all. AEG on tegur, mis seob, samastab ja eristab. AJA SEOSED ulatuvad aga tuhandetesse aastatesse. Miks ikka ennustusluud? Mida lehekülg edasi, seda rohkem sain aru, et iga inimene selles raamatus on seotud arusaamaga, et kohusetunne, ka oskus alluda, on hiina mõistes rohkem väärt, kui mõistus. Sama kehtib teadmiste kohta – liiga palju on asju, mis esialgu tunduvad olema tähtsad, kuid hiljem tuleb välja, et on olemas hoopis tähtsamaid asju. Need teadmised aitavad ellu jääda. Ka lähimineviku keerulistes sündmustes. Ja ikkagi on kõik teistmoodi, kui mujal. Ennustusluud on teadaolevalt Ida- Aasia vanim kiri, kuid kui paljudes vanades tsivilisatsioonide mõistmisel käsitletakse kirja kui ajalugu, siis Hiinas püüti kirjutiste kaudu ennustada tulevikku. Ennustusluud pärinevad vähem kui 200 aastasest perioodist, mis lõpeb umbes 1045 aastaga e.m.a. Ennustusluud avastati alles 19 sajandi lõpuaastail.
Mõneti on autor pisut isegi irooniline ja eelkõige iseenda vastu. Alati ja ikkagi jõuab ta inimesteni, kes teavad Hiinast rohkem, kui tema. Kõik tegelikud avastused oli tehtud palju varem. Eneseiroonia väljenduseks on ka otsingud Arlintoni kalmistul Washingtonis. Kessleri lemmiktegelase, uiguur Polati american dream jääb täitumata. Kindral George S. Patton, kelle haua kõrval Polat unistas pildistada, ei olegi maetud Ameerikasse, autori kodumaale. Kuulus kindral hukkus autoõnnetusel ning tema põrm puhkab Euroopas. Luksemburgile ei leia ka kuidagi hiinakeelset vastet. Nii jääbki Polatil võimalus kehitada vaid õlgu.
Olen tänulik raamatu tõlkijale, kes on teinud ühe väärt teo, tõlkinud eesti keelde Peter Hessleri raamatu ennustusluudest ja Hiinast. Olen sügavalt veendunud, et raamat paelub mitte ainult kultuuriajaloo huvilisi, vaid ka kõiki neid inimesi, kes on seotud oma tööde, õppimiste, muude tegemiste või hoopiski kavatsustega avastada enda jaoks Hiina. Avastada enda jaoks maa ja rahvas(d), mis on küll kaugel ja kelle tavad, arusaamad ning tõekspidamised erinevad meist, kuid õpetlik.
P.f. Just lugesin, et Hiinas avastati üle 300 000 dinosauruse rohkem kui 100miljonit aastat vanad jäljed, mis liikusid ühes suunas. Ei ole teada, kas nad põgenesid või emigreerusid.
