Tallinna kirjandusfestivali Harju tänava telgis kohtusid lugejad 16.05.2009 Sofi Oksaneniga. Kirjanikuga vestles tõlkija ja luuletaja Lauri Kitsinik. Festivali kavast sai lugeda lühiinfot, et Sofi Oksanen on üks väheseid soome kirjanikke, kui mitte ainus, kellest Eesti meedia sügavalt huvitunud. Üks põhjus peitub kindlasti Oksaneni päritolus – tema ema on Haapsalust pärit eestlanna. Mitmed kriitikud on õigusega märkinud, et Oksanen esindab ikkagi Soome kultuuri.
Kõik Oksaneni raamatud on tõlgitud eesti keelde: „Stalini lehmad“(2004/2009), „Babi Jane“(2006) ja „Puhastus“(2009). „Puhastus“ on osutunud Soomes ülipopulaarseks nii kriitikute kui ka laiema lugejaskonna silmis, samuti on teos pälvinud mitmeid kõige olulisemaid Soome kirjandusauhindu (nt Finlandia ja Runebergi auhind). „Puhastus“ käsitleb mitme nurga alt dramaatilisi Eesti 1940. ja 1990. aastaid.
Refereerin Lauri Kitsniku ja Sofi Oksaneni vestlusest huvitavamaid osi.
Kas on erinevusi kohtumistel soome ja eesti lugejatega?
Eestlased teavad oma ajalugu. Soomlased küsivad, et kas okupatsioon Eestis ikka oli, kuidas see toimus, mis on tsensuur?
Kui palju oskab Sofi Oksanen eesti keelt?
Ta loeb eesti ajakirjandust iga päev interneti teel, kõigest saab aru, kui kuulab. Tema arvates on eesti keel on soome keelest musikaalsem.
Sofi Oksanen lisas, et Soomes on inimesed mures, kuidas soome keelega lood on, et noored chat’ivad kummalises keeles, et keel sureb ära. Tema seda ei usu, sest keel on elav asi, kui tuleb uusi sõnu inglise keelest, siis las tuleb.
Kuidas Sofi Oksanen kirjutab?
Ta proovib kirjutada, et see oleks väga ilus kõrvale. Talle on väga tähtis, et lugeja tahaks raamatu kohe läbi lugeda. Kui inimene võtab kiirel ajal raamatu, siis ta ei tohi tüdineda. Lugeja peaks tundma empaatiat, et oleks tunne, et ta saab aru nendest inimestest.
Millest räägib „Puhastus“ ?
Lugu on kahest õest, kes armuvad samasse mehes ja üks neist abiellus selle mehega. Raamatus räägitakse vägivallast. Vägistamisest kirjutamine on väga sensitiivne. Sofi Oksanen kirjutas sellest, mis toimub inimese peas. Selleks on vaja kasutada sümboleid, metafoore, et lugejal poleks nii piinav. Siis ei tule kirjutamisest ka mässamist ega pornograafiat.
Sofi Oksaneni arvates oli NKVD-l lihtsam töötada, kui mõeldi, et tegemist on objektidega, mitte inimestega. Inimesed ei käitu vägivaldselt ainult ühel ajal, vaid ka muul ajal. Vägivallatsejate meetodid on samasugused. See võib juhtuda ka homme, see pole minevik.
Mis motiveerib kirjutama?
Kui on teema, millest peaks rääkima rohkem või laiemalt nagu, kuidas naisi vägistati sõja ajal ning missuguseid meetodeid kasutati, et saada inimesed vastavalt oma soovidele käituma. Vägistamine on relv, mida on kasutatud aastatuhandeid. Vägistamine ei tohiks olla relv. Punaarmee vägistas II maailmasõja ajal Berliini vallutades 2 miljonit naist. Sellest räägib raamat „Naine Berliinis.“ Saksamaal võttis aega 50 aastat, et sellest rohkem räägitaks.
Martin Kala, kes on uurinud arhiivimaterjale, väidab, et tõepoolest vägistasid pealetungivad Nõukogude väed Saksamaal vähemalt 2 miljonit sakslannat, neist suurema osa grupiviisiliselt. Berliini kahe haigla andmetel vägistati ainuüksi Saksamaa pealinnas vähemalt 95 000-130 000 naist, kellest ligemale 10 000 lõpetas hiljem elu enesetapuga. Tänapäevani ei tohi sellest Venemaal rääkida. Genfi Konventsioon, mis kaitseb relvastatud kokkupõrgetes kahju saanud ohvreid, mainib vägistamist ja defineerib lisaprotokollis seksuaalvägivalla relvakonfliktides alles aastal 1977.
Sofi Oksanen usub, et maailma saab muuta kunstiga ja läbi empaatia. Kõikide vastu ei saa tunda empaatiat, kuid saab tunda raamatu tegelaste vastu.
Minu nimekirja lisandus veel kaks lugemist väärivat, vajavat raamatut – „Puhastus“ ja „Naine Berliinis.“ Kirjandus on sageli väga hea meelelahutus. Kui meelelahutus paneb meid mõtlema elu üle või muudab arusaamisi elust, siis on tegemist õppimisega, vaimse arenemisega. Loodetavasti tarkus aitab teha keerulistes situatsioonides õigeid valikuid ning jääda heaks inimeseks.
Mida arvad sina?
