Keeled on muidugi huvitavad organismid, küll aga ei saa Muld aru, miks siia raamatusse on jõudnud just need tuhatkond keelt, kui tegelikult on neid palju rohkem – eriti kui mõelda juba väljasurnud keeltele, mille kohta on dokumentatsioon ja isegi kirjalik grammatika alles. Ilmselt on keegi kusagil instituudis jälle täringuid visanud. Samas, olgem ausad, pühendatakse mõnele keelele teoses rohkem lauseid, kui seda kõnelevad kodanikud üldse kunagi öelda on suutnud. Võtame näiteks iiri keele, milles on tänaseks alles nii vähe sõnu, et isegi baaris Guinnessi tellimine on võimatu. Ent raamatu koostajad mõtlevad ka pimedale orienteerujale. Muld hakkas seda iiri asja kontrollima ja ehmatas – lk 247, kus iiri keelest juttu peaks tehtama, on miskipärast hoopis gallia keel, mida kõneldi umbes 4. sajandini. Niisiis, kuskohas nende kaante vahel iiri keel asub, Muld teada ei saanudki. Äkki tõepoolest polegi – sellisel juhul saavad koostajad õigluse eest Mulla sooja käepigistuse osaliseks.