Charles Strossi "Accelerando" on tõeliselt eepilise haardega raamat. Stross yritab yhe perekonna katkendlikku ajalugu järgides manada lugeja silme ette visiooni inimkonna arengust järgmise tuhande aasta jooksul. Ta pole selles kuigivõrd järjekindel ning detailid kipuvad käest libisema, ent juba ta julgus yksi avaldab muljet.

Stross langeb samasse lõksu kui paljud pikemat perspektiivi sihtivad kyberpungiautorid: ta pyyab näha meie tavapärase vaatlushorisondi taha, kuid jõuab selle asemel peagi tulevikuhullusse. Selline pyydlus on siiski väärtuslik, ehkki enamikuga tulemustest pole midagi peale hakata.

Muidugi saaks "Accelerandole" teha samasuguseid etteheiteid kui Ekspressi nyydne kirjandustoimetaja Peeter Helme tegi kevadisel kirjanduskonverentsil kogu ulmežanrile: teie raamatuis kirjeldatud masinad ei tööta, järelikult olete läbikukkunud!

Paraku poleks sel vähimatki mõtet. Kirjandus ei ole konstrueerimisbyroo. Stross tegeleb palju tähtsama ja huvitavama ylesandega: ta uurib, kuidas võiksid inimesed, olgu ykshaaval või yhiskonnana, reageerida võimalikele muutustele neid ymbritsevas maailmas. Tehnilised detailid pole pooltki nii huvitavad kui inimlikud reaktsioonid ja ootamatud muutused mõttelaadis. Isegi kui sellised ennustused paika ei pea, avardavad need meie mõtlemist siin ja praegu.

Huvitavalt mõjub see, kuidas Stross pyyab anda edasi yhiskonna, tehnika ja ajaloo pideva kiirenduse taju. Tal õnnestub see muidugi umbes sama hästi kui kalmaaril programmeerimisõpiku kirjutamine, ent ta vähemalt yritab.

Loomulikult läheb säherdune raamat lõpu poole liikudes yha segasemaks. Prohvetid pole kunagi eriti selge jutuga olnud. Aga õnneks on Strossil piisavalt palju ideid, et lugeja võiks neid lustimiseks tekstist välja koukida, nii nagu Toots saia seest rosinaid otsis. Sujuv yleminek fyysiliste ja juriidiliste isikute vahel on ju hysteeriliselt lõbus ning kirjeldus sellest, kuidas automaatselt genereeritavate tytarfirmade laviiniga maksuametit hanitada, teeks rõõmu igale Äripäeva lugejale.

Eesti Ulmeyhingu sellesuisel kogunemisel anti "Accelerando" eest pidulikult yle tõlkeraamatu auhind. Ei ytleks, et Iris Jeletski tõlge just perfektne on; Alveri Onegini-tõlkega võrdlema ei kipu. Kõik inglise sõnad ei ole eesti keeles sama tähendusega, näiteks on inglise "balloon" eesti keeles mõnikord ka "õhupall". Samas on Strossi tõlkimine raske ylesanne ja selle kohta pole tulemus sugugi halb.

Tõenäoliselt oleks Eesti väljaandele kasuks tulnud korralik järelsõna, mis kirjeldaks Strossi filosoofilist tausta: transhumanismi ja posthumanismi vahekorda, singulaarsuse kontseptsiooni tõlgendusi ja muud seesugust. Vaatamata uhkusele e-Eesti yle ei seisa me just keset moodsa tehnoyhiskonna muutuste peavoolu. Ent nagu ytleb vanasõna, on pool vutimuna märgatavalt parem kui jaanalind katusel.