See raamat räägib elust. Natuke räägib see ka surmast. Räägib sellest, kus lõppeb üks ja algab teine. Eelkõige tõstatab see raamat aga küsimuse, kust üldse elu alguse saab. Mis hetkel võime öelda, et elu on tekkinud? Ja kuivõrd on ühel elusolendil õigus otsustada teise olendi elu üle, seda mõjutada? Elu kujutab endast pidevat valikute tegemist, laveerides isekuse ja isetuse piirimail, ja tahes-tahtmata mõjutavad meie valikud mitte ainult meie endi vaid ka meid ümbritsevate inimeste elusid. Meid võidakse hukka mõista, meid võidakse ülistada või jumaldada aga ka vihata meie valikute pärast.

Oriana Fallaci on 1975. aastal itaalia keeles esmailmunud raamatu „Kiri sündimata jäänud lapsele“ pühendanud kõigile naistele. Autor julgustab oma teosega lugejat kahtlema ja esitama endale pidevalt küsimust – miks? Nagu pealkirjastki välja lugeda võib, on tegemist kirjana esitatud raamatuga ehk siis peategelase monoloogiga. See monoloog kätkeb endas kõhklusi ja kahtlusi, süüdistusi ja eneseõigustust, ebakindlust aga ka selgust ja julgust ning tohutul hulgal küsimusi. Hoolimata loo nukravõitu meeleolust, lõppeb raamat siiski positiivse tooniga. Sest elu ei sure. Elu ja vabadus ongi suurimad väärtused, mida raamat „Kiri sündimata jäänud lapsele“ esindab. Teose temaatikast rääkides tuleb tõdeda, et ka praegu, kui  raamatu esmailmumisest on möödunud juba ligi nelikümmend aastat, on selles käsitletavad probleemid endiselt ühiskonnas aktuaalsed. Aborditeema ja naisküsimuse avamine on ilmselt peamiseks põhjuseks, miks seda raamatut on algusest peale saatnud suur edu ning miks seda siiani loetakse ja tõlgitakse. Teiseks põhjuseks on autori sorav ning kaasahaarav jutustamislaad, mis köidab lugejat eelkõige oma psühholoogilise veenvusega. Raamat mõjub ausa ning avameelse pihtimusena, mõtetena, mida võiks mõelda igaüks meist sarnases olukorras. Just sellega ta lugejaid võidabki. Seda raamatut on kindlasti huvitav lugeda nii neil, kes ise parajasti selliste küsimustega silmitsi seisavad, kui ka neil, kelle isiklikku elukogemust ega mõtteid see raamat otseselt ei puuduta. Ja kuigi „Kiri sündimata jäänud lapsele“ on suunatud peamiselt naislugejatele, soovitaksin ma seda lugeda ka meestel. Sest miks ka mitte?