„Toimetulek keeruliste inimestega“ on esimene eesti keeles ilmuv raamat viieosalisest sarjast „Edu võti“.

R.Lilley: „Kindlasti teevad keerulised inimesed teie elu raskeks. Tekitavad kohutavaid olukordi ja täbaraid nõiaringe, millest te peate ise välja rablema. Ja ikkagi seisavad kõige keskmes inimesed. Mõistes inimesi liikumapanevat jõudu, seda, mida nad mõtlevad ja miks nad nii tegutsevad nii nagu nad parasjagu tegutsevad, on võimalik vältida ebameeldivaid olukordi ning välja tulla kõigist täbaratest nõiaringidest. Kui esineb arusaamatusi perekonnas, töökaaslastega või sõpradega, mis mõtet on siis inimesi süüdistada. Uurige põhjus välja ja likvideerige see.”

„Toredad inimesed ei sarnane alati teie endaga! Maailm oleks palju lihtsam koht, kui kõik oleksid teiesugused, aga nad pole. Inimestel on erinevad taustad, erinev haridus, erinevad perspektiivid ja erinevad ambitsioonid. Neid motiveetakse erinevalt ja nad mõtlevad erinevalt. Ja kõige selle juures võivad nad ikkagi olla toredad.”

Seda sissejuhatust on innustav lugeda, miks „teie”vorm, ei oska öelda, aga ju on autor kõik inimsuhetega seonduvad probleemid oma elus lahendanud, et „meie” vormi kasutada.

See aga ei tähenda sugugi, et me raamatust palju kasulikku ei leia.

Autor alustab sissejuhatusega inimsuhetesse, tuues kõigepealt ära tähtsaimad sõnad inimsuhtlemises üldse.

Kuus tähtsaimat sõna: „Tunnistan, et mina tegin selle vea.“

Viis kõige tähtsamat sõna: „Sa tegid väga head tööd.“

Neli kõige tähtsamat sõna: „Mis sa sellest arvad?“

Kolm kõige tähtsamat sõna: „Palun kas sa...“

Kaks kõige tähtsamat sõna: „Aitäh sulle!“

Üks kõige tähtsam sõna: „meie“.

Kõige tähtsusetum sõna: „mina“.

R.Lilley: „Väga keerulised inimesed on suure tõenäosusega omakasupüüdlikud ja enesekesksed. Teie ei lähe neile küünemusta võrragi korda. Nemad ongi maailma nabad. Ärge neid siis liiga tõsiselt võtke.”

Esimene reegel keeruliste inimestega toimetulekul ongi:

Ärge võtke isiklikult

„Pidage meeles, et keerulised inimesed on ettearvatavad inimesed. Tähtis on omandada mõtteviis, et ainuüksi teatavat laadi iseloomu tõttu pole inimesi ilmtingimata vaja maha kanda.” Autor jagab nõuandeid nagu küllusesarvest: „Egoiste on kerge alistada. Lihtsalt keerake nende tähelepanukraan kinni ja nad närbuvad. Vahel ka patsutus seljale ja mõningane tunnustus peaks olukorra kontrolli all hoidma.”
Siia võiks lisada, et kindlasti toimib see mõne egoisti puhul, kuid on ka inimtüüp, kelle tähelepanukraani kinnikeeramisel tekib mitte närbumine, vaid vulkaan. 

Saame teada, miks boss on riiukukk. „Riiukukkedest bossid sageli jäljendavad käitumist. Nad võtavad õppust oma bossilt. Kui teie boss on riiukukk, on suur võimalus, et ka tema boss ise on riiukukk. See on aktsepteeritud käitumine ja osa organisatsioonikultuurist.” Kahju, et see aktsepteeritud on ja pigem on see osa kultuuritusest.

„Agressioon peidab end mitmete erinevate maskide taha. Silmakirjalikkus, üleolev käitumine, kahe otsaga mäng, sabotaaž, türanniseerimine, lõksuseadmine, alusetu kriitika, delegeerimine sinnamaani, kuni töö teid enda alla matab: see kõik on menüüs olemas.”

Saame ka teada, kes on hea boss:

„Kuldreegel nõuab raskete küsimustega tegelemist esimesel võimalusel. Ajajuhtimise gurudelt pärinev reegel – teha esimesena ära see töö, mida te kõige vähem teha tahate – sobib hästi neile, kes püüavad raske iseloomuga töötajaga hakkama saada. Ärge viivitage, ärge laske olukorral hullemaks minna. Asuge asja kallale, ükskõik kui koormav see ka poleks ja ükskõik kui vastumeelne ei tunduks ja ükskõik kui kohutvaks ka ei kujuneks. Rakendage HHS reeglit: haarake härjal sarvist!”

Raamat on illustreeritud hüümärkide, hoitusmärkide, plussmärkide, kuid ka kohvitassi pildiga, mil autor soovitab meil end mugavalt sisse seada ja põhjalikult süveneda, samas võib kohvitass teatada ka seda, et nüüd aitab, tehke parem paus. Arvan, et ükski raamat, mis annab juhiseid ja ka konkreetseid vahendeid raskete inimestega toimetulekuks, ei ole asjata loetud. Küsimus on pigem, miks siis ometi inimkond ikka veel õppust ei võta ja joondu selliste toredate juhiste järele. Miks inimsed ikkagi ka tööl, rääkimata eraelust, võtavad asju isiklikult. Autori soovitus omandada mõtteviis, et ainuüksi teatavat laadi iseloomu tõttu pole inimesi ilmtingimata vaja maha kanda, on hea soovitus. Kuid veel tähtsam on omandada mõtteviis, et nende inimeste probleeme, keda enese ümber valida ei saa ja nende hulka kuuluvad kolleegid nii ehk nii, tuleb käsitada alati enese probleemina. Ja lasta sel hoiakul endas juurduda. Sest teadmised ei anna veel oskusi, seetõttu tuleb neid ka rakendada, seega harjutada. Ega pääsu pole, sest isiksushäirunute armee „vallutab“ maailma. Järjest enam kasvab peale põlvkondi, kelle lapsepõlv erineb oluliselt 60, 70 ja ka 80 aastatel sündinutest. Järjest enam tuleb lapsel keerulistes olukordades hakkama saada, järjest vähem on tal selleks turvalise täiskasvanu tugi ning see kulutab emotsioone, kuid ka väärtusi. Seetõttu sirgub inimesi, keda kaunistab pealtnäha terve isekus, kuid lähemal suhtlemisel hakkab see „terve“ sulama, kui kevadine lumi. Diagnoose nagu Aspergeri sündroom, kergekujulised autismivormid, ADHD, nartsissislik isiksushäire, sotsiaalne puue  jmt diagnoositakse järjest enam ja mis see diagnooski meile annab, enamus on ju diagnoosimata ja „kaunistab“ meie igapäevaelu tööl, kodus ja puhkehetkel.

Ei oska öelda, kuivõrd need meetodid aitavad toime tulla, kuid ennast säästma õppida on vaja. Tunda raskeid tüüpe ja seda, milleks nad võimelised on, on samuti vaja ja siin aitab iga raamat kaasa, kuigi need kõik ei pruugi just parimal moel koostatud ja kirjutatud olla.

Roy Lilley raamatut on iseloomustatud kui praktilist ja vajalikku raamatut nii juhtidele, kes soovivad oma alluvatega head koostööd, müügitöötajatele, kes ihkavad võita rohkem kliente, aga ka kõigile neile, kes tahavad kaasinimestega ladusamalt suhelda. Loodame, et „abi” saavad siis kõik.