Varraku sari „Moodne aeg“ on pakkunud sageli haaravat lugemist, seega valisingi oma järgmiseks raamatuks Andreï Makine’i „Tundmatu mehe elu“. Valik oli tegelikult üsna juhuslik: olin kevadel lugenud veidi Andreï Makine’i kohta, kuid pealkiri ei öelnud vähemalt esialgu raamatu kohta midagi. Lootust andis raamatu lühitutvustus, mis lubas teoses kahte erinevat lugu.

Raamatu üks peategelastest on vene kirjanik Šutov, kelle luhtunud armastusest räägibki esimene lugu. Kas see kirjanik ongi siis see tundmatu mees, kelle elust lubab lugu raamatu pealkiri? Kuigi see lugu on kirjutatud haaravalt, lahates mehe tundeid ja mõtteid, tekkis mõte, kas ei ole tegemist mitte rohkem nn naistekaga. Vanema mehe armumine nooresse naisesse on ju üsna tavapärane, samuti esialgu naiivse tüdruku küpsemisega kaasnev arusaam, et maailmas on palju rohkem huvitavat kui üks vananev kirjanik. Kirjaniku jaoks on aga ehmatav, et neiu on välja uurinud tema nime tegeliku tähenduse: narr, tola. Kirjaniku nimi on justkui sümbol: naeruväärne vanamees, kes on narruseni armunud ega oska tüdrukust lahti lasta.

Lugu võtab aga uue pöörde, kui kirjanik Šutov sõidab Venemaale just Peterburi juubeliürituste ajal. Tema kunagisest armastatust on saanud uusrikas, kes elab täie rinnaga. Ostnud hiigelsuure maja koos elanikega, on suutnud ta korraldada peaaegu kõigile endistele elanikele uue elukoha, kuid jäänud on vaid üks liikumisvõimetu vanamees, kes ootab kohta vanadekodus. Pererahvas arvab, et tegemist on kurttumma vanamehega, kes enam millestki aru ei saa. Jäädes aga vanamehega ühel õhtul kahekesi, saab Šutov kuulda loo „tundmatu mehe elust“. Vanamehe elu oli täis traagikat, kuid seda on saatnud tõeline armastus: Leningradi blokaadis leitud armastus saatis teda kogu elu, kuigi ühine tee armastatuga oli väga lühiajaline. Lugu paneb tundma, kui tühised on tegelikult meie igapäevased pisikesed probleemid, kui tähtsusetu on mammon, mida me iga päev taga ajame. Üha rohkem hakkab kõlama kirjaniku perekonnanime sümboolsus.

Kes võiks olla selle raamatu lugeja? Kindlasti kõik, kes armastavad head kirjandust. Raamat on nii haarav, et kujuneski ühe õhtu lugemiseks, sest seda ei saanud enne käest panna. Samas süvenes raamatut lugedes mõte, et see raamat peaks olema vene koolides kohustuslik kirjandus, eriti soovitaks aga seda lugeda noortel našilastel, kes kaitsevad enda arvates „õiget ajalugu“.