Ma olen alati Madis Jürgenit imetlenud. Viisi, kuidas ta oskab küsida nii õigeid küsimusi, juttu nii õiges suunas juhtida, et inimene räägib kõik puhtsüdamlikult, ilustamata ära. Ja Jürgen paneb selle kõik kirja nõnda, et loed ja imestad - küll on ilus tegelane, küll on huvitavad mõtted! Igaüks nõnda ei oska- head välja tuua.

„Kõik puha omad joped“ on kogumik viieteistkümne aasta jooksul Eesti Ekspressis ilmunud lugudest. Peategelasteks on nii tuntud nägusid kui päris tundmatuid. Lood panevad enamasti muigama, naerust turtsuma, hämmelduma, tekitavad äratundmisrõõmu ja kohati isegi kurbust. Ma usun, et täiesti puutumata ei jäta kedagi.

Päris ilukirjanduslikku kogemust oodata siiski ei tasu. Kuna tegemist on kokku kogutud artiklitega, pole raamat võetav tervikuna. Pigem tasub seda lugeda peatüki kaupa, mõne aja tagant. Nii nagu nad ajaleheski ilmunud on.

Eriti hea on „Omasid jopesid“ lugeda õhtul, pärast väsitavat tööpäeva. Kui kogu aja oled kõikvõimalikest infoallikatest kuulnud ainult koledusi, ülelaskmisi ja ebaõiglusi. Võibolla on keegi isegi Sinuga halvasti käitunud. Vot siis. Võtad raamatu kätte, sirvid vähe ja õige pea tunduvad inimesed jälle ilusad ja head. Terapeutilise eneseabivahendina asendamatu! Päriselt-päriselt!