Lea Arme „Varjupaiganaga“ näib esimest korda kätte võttes olevat üks tõsine raamat hoiatava pealkirjaga, mida võimendab oranž kaanekujundus. Ka tagakaanel seisev lühitutvustus ei anna lootust sisust suuremat positiivsust leida.

Raamatu peategelaseks on ema surma järel lastekodusse (varjupaika) sattunud 8-aastane Ruut. Poisi eakas vanaema ei julge last enda kasvatada võtta, sest kes teab, millal Mulla-Madis uksele koputab. Uues kodus teeb suurem toanaaber Ruudule kohe reeglid selgeks, sest tittedel polevat majas sõnaõigust. Selleks hetkeks on minu silme ette juba selgelt kerkinud varem nii korduvalt kohatud koleda lastekoduelu motiiv ning olen end ette valmistanud järgnevaid kurbi või vägivaldseid lehekülgi lugema. Siinkohal aga üllatab autor lugejat, keda tutvustatakse hoopiski kaasaegse lastekoduga, kus 8 last moodustavad pere, kellel on oma ema. Ruut kohaneb uues kodus kiiresti ning ema Anu tegelaskuju on samuti igati positiivne. Ema kaotanud lapse leinavalu mainitakse edaspidi kummaliselt vähe.

Edasine elu kulgeb tavapärases rütmis, nagu igas teiseski peres. Lugeja saab kaasa elada kasupere tegemistele, rõõmudele ja muredele. Üllatavalt ei mõju taoline olukirjeldus üldsegi üksluiselt või igavalt, vaid isegi värskendavalt. Kuna raamat on ennekõike mõeldud algklasside õpilastele, siis üks realistlik jutt eesti oludest on värskendav ning omamoodi kaasahaarav. Alati ei ole vaja üleloomulikke tegelaskujusid ja seninägematuid paiku, et lugejat haarata. „Varjupaiganaga“ mõjub oma lihtsusega. Lisaks on teoses palju õpetlikku, mida ei suruta lugejale otseselt peale, vaid lastakse tal ise ivad üles otsida. Seetõttu passiks teos hästi nooremate klasside koolikirjanduse nimekirja.

Raamatus on veel teinegi üllatusmoment – Ruut kohtab eneselegi teadmata oma isa, kes on poisi olemasolust alles hiljuti teada saanud. Isa tegelaskuju on väärikas ja meeldiv, üldsegi mitte selline, nagu ühelt lapse „hüljanud“ mehelt oodata võiks.

Isa leidmine, ema Anu abiellumine ja vanaema endine olemasolu annavad raamatule ka helge lõpu. Siiski ei pöörata lõpplahendust liiga läilaks ning jääbki lahtiseks, kus Ruut lõpuks elama hakkab. Mis iganes ta aga ka ei valiks, selge on, et hästi läheb tal igal pool.

Ruudu vanaema sõnul pole elu meeleib, aga raamat natukene just seda meenutab. Kuigi elu toob süütu lapse ellu enneolematut valu ja muutusi, võib kõik saada ootamatult positiivse (magusa) lahenduse.
„Varjupaiganaga“ sobib lugemiseks nii lastele kui täiskasvanutele, kuid viimased peavad arvestama, et tegelaste mõttemaailma suurt ei avata, pigem on tegu toreda väljalõikega ühe kaasaegse kasupere igapäevaelust nähtuna läbi 8-aastase Ruudu silmade, kes mõlgutab lapselikke, kuid oma vanuses kohta üsna läbinägelikke mõtteid. Tõsine teema on asetatud suhteliselt positiivsesse võtmesse, mis on tänapäeva noorteromaanide foonil meeldivaks vahepalaks.