Olgu tegu lugeja või kriitikuga – eelarvamused on kõigil! Kui ma näen raamatu kaanel nime Liis Lass, siis tuleb kohe silme ette üks pretensioonikas blondiin meediast. Mitte lihtsalt tibi, vaid pigem eestimaise sileajususe käilakuju!

Olgu, ma püüan kõik eelarvamused kõrvale heita ning panna kirja lihtsalt mulje, mis tekkis raamatut lugedes.

Raamatul on pehmed kaaned, mõnus kaanepilt, mille n-ö tapavad koledad kuldsed kirjad. Hind on rahvalik, ehk siis alla saja krooni. Paber on kena ja valge ning sees on samuti palju pilte.

Iga korralik raamat algab pühendusega, raamat «Kes sandistas lugeja?» algab suisa pretensioonika pühendusega. Seejärel jõuab lugeja Liis Lassi isiklikku postkasti, mis sujuvalt kasvab üle otsekui salmiku ja (mõtte)päeviku segapudruks.

Kuigi Liis Lass püüab alul jätta muljet, et juba sahinad raamatu ilmumisest ajasid kohaliku meedia ärevaks, et kuidas ajakirjanikud ja toimetajad otsisid advokaate jne. Ja püüab jätta muljet, et seda raamatut peakski vastavad tegelased justkui pelgama. Reaalsus (loe: ilmunud raamat) on aga lihtsam ja samas ka haledam.

Mingil ajal Liis Lass endameelest n-ö väljus populaarse blondiini faasist ja tõusis justkui ristiretkele lugejat sandistava ja lahmiva meedia vastu. Olen isegi näinud, kuidas Mihkel Raud andis tütarlapsele teles mingid minutid ja mikrofoni ning lubas, et öelgu mis tal öelda on. Tulemuseks oli, et Liis Lass alustas uljalt ning juba esimese minutiga oli kogu ta jutt muutunud seosetuks pudruks, kuhu kadus ära isegi see pisike mõttepojuke, millest Mihkel Raud sissejuhatuseks rääkis.

Raamat on samasugune. Ei saa ju öelda, et Eesti meediaga oleks kõik korras ning seda tunnistavad meediaspetsid ja -praktikud ka ise. Samas ei suuda Liis Lass pakkuda mingit lahendust ning temapoolne kriitika muutub praktiliselt kohe üsna madalalaubaliseks lahmimiseks.

Ma võiks ju siinkohal mõned nõuanded anda, et kuidas see kriitika ja/või ilmselge õelutsemine oleks paremini mõjule pääsenud, aga vaevalt Liis Lass seda kirjatükki lugema satub. Ka on mul jäänud mulje, et tegu on sellise ise-targa-tütarlapsega, kes teiste õpetussõnu ei pea vajalikuks.

Üks mõte siiski. Kui rünnata meediat, eriti seda va kirjutavat, siis peaks ka ise eesti keelt kirjas valdama. Liis Lass kahjuks sõna ei valda. Jah, eesti keel lubab paljut, aga paljulubavus pole kõikelubavuse ja stiilituse sünonüüm. Kuid stiilitu see raamat on – üheltpoolt otsekui tõsine paikapanemine, mille samas muudab abituks mõttekonstruktsioonide primitiivsus ning mille omakorda muudab naeruväärseks kirjapanemiseks kasutatud risustatud eesti keel. Jah, Liis Lass ja temasugused võivad sellist keelt omavahel rääkida ning seda ei saa neile keegi keelata, aga kõnekeelt ei saa üksühele kirja panna, eriti veel selliste eesmärkidega raamatusse.

Võib tekkida küsimus, et miks ma üldse seda raamatut lugesin, kui mul olid eelarvamused ja kui veel ka sedavõrd ebameeldiv lugemine oli?

Esiteks on kirgastav kogemus, kui õnnestub oma eelarvamustest üle saada või kui selgub, et põhjust eelarvamuseks polnudki.

Teiseks olen kuulnud siit-sealt arvamusi, et tegelikult on Liis Lass hästi arukas tütarlaps ning selle juhmi blondiini kuvandi on talle peale maalinud pahatahtlik ja kollane meedia.

Mõtlesin, et autoriraamat oleks ju suurepärane võimalus, mille abil porritallatu võiks saada mudalombi kohale kerkida ning paremal juhul ka enda porritõukajad täis pritsida. Liis Lass pillub raamatus soppa ägedalt, aga ikkagi jääb see selliseks jõuetuks rähklemiseks omas roojas, kus rähkleja vaid iseend sügavamale sisse kaevab. Jah, mõni inimene augu äärel võib kah sopaga pihta saada, aga see inimene on siiski augu äärel ning rähkleja on augu põhjas. Tahtmine oli vägev, aga võimed ei tulnud järele.

Võib tekkida küsimus, et kas minu kirjatükk ka liialt lahmiv ja suisa solvav pole? Vanasõna väidab, et eks see peni kiljub, keda kaigas tabab. Ja võiks ka öelda, et ma lihtsalt olen lolluse ja lollide suhtes allergiline... iseäranis veel pretensioonikate. Igal inimesel on omad võimed ja oskused ning kõike ei saa üldjuhul hästi osata. Ma ei tea, et millisel alal on Liis Lass võimekas ja milliseid säravaid oskusi ta omab. Selge on see, et mõttehiiglane ta pole ning kirjutamine tema oskuste hulka ei kuulu.