Hakkasin lugema Mai Loog pool kirjutatud raamatut „Minu Tai“ suure õhina ja sooviga saada ka ise osa sellest salapärasest riigist, kuhu paljud eestlased sügisrõskuse või talvepakase eest põgenevad. Milline on see riik? Kes on need inimesed seal? Kuidas toimub elukorraldus?

Need olid vaid vähesed küsimused paljudest, millele soovisin vastust leida. Paraku aga valmistas raamat reisiraamatuna mulle pettumuse. Põhjuseid võib leida nii minu enda liiga kõrgetest ootustest või siis autori poolt valitud ebasobivast kirjastiilist, kuid kahjuks jäid minu küsimused enamjaolt vastusteta. Raamatu kirjutamisel on autor lähtunud 12 kalendrikuust, tuues lugejani iga kuu sündmused kui ka emotsioonid, moodustades sellega ühtse terviku koondnimetusega – 1 aasta Tai Kuningriigis. Kuigi sekka tõi autor ka mõningaid fakte Tai kohta, siis kadusid kahjuks need ära autori ja tema sõprusringkonna ohtrate pidutsemiste kirjeldustesse, jättes justkui mulje, et Tai sisaldabki endas mugavat linnaelu, basseinipidusid kui ka ohtrat shoppamist, mida kaunistavad hea toit kui ka rõõmsameelselt tolerantsed inimesed.

Positiivsena tooksin välja autori Tai kirjeldused peale tsunaamit. Ühelt poolt on küll looduskatastroofid kohutavad, kuid teiselt poolt olid huvitavad autori võrdlused, et ainuüksi Tai liiklusõnnetustes saab aastas surma rohkem inimesi kui tol korral tsunaamis ja et õnnetult hukkunute inimeste hulk moodustab Tai elanikkonnast praktiliselt olematu osa.

Kuid tulenevalt sellest, et autor nimetas Taid ka Naeratustes Maaks, siis äkki on just see üks põhjus miks põhjamaiselt oma mõtetes rändav morn inimene paradiisitee just sinna on avastanud. Reisiraamatuna nimetaksin raamatut „Minu Tai“ pigem keskpäraseks, kuid õpperaamatuks kuidas stressivabalt elu nautida sobib see kenasti!